Viimastel nädalatel olen palju mõelnud Narva Energiajooksust. Võistlusnädala alguses sai välja hõigatud Mukunga vs Tiidrek – sellised väljakutsed aitavad motivatsiooni tõsta. Tulemus oli seekord minu kasuks, sest võitsin jooksu ning Mukunga lõpetas koguni viiendana. Poolmaratoni ajad ei olnud kõrgklassist kuna ilm oli palav, suisa 29 kraadi (varjus). Päike ja kuum asfalt lisasid temperatuuri.

Võitjakolmik Roman Fosti, mina ja Raido Mitt. Foto: Kristjan Pärnamäe

Hea meel on mul selle üle, et sain enne oktoobris toimuvat Doha maratoni (maailmameistrivõistlused) häid kogemusi kuumas kliimas võistlemiseks. Narvas kasutasin keha jahutamiseks kõiki neid vahendeid ja meetode, mida võiks Dohaski kasutada: jääkuubikud, nokamütside vahetus, jäävesi ja jäävest, lühike soojendus.

Mukungast rääkides, siis ta ise suhtus oma ebaõnnestunud võistlusesse täpselt nii nagu seda päev enne oli sõnastanud: “Jumal aidaku, et kaotajad tunneksid ennast kui võitjatena ning võitjad jääksid alandlikuks nagu oleksid kaotanud.”

Minu silmis on jätkuvalt Narva Energiajooksu suurim saavutus eestikeelse ja venekeelse elanikkonna omavaheline lõimumine. Lõimumine ehk eri rahvastiku- ja ühiskonnarühmade sõbralik ja turvaline koosolemine on Eesti rahva heaolu üks alustalasid. Mati on koos oma meeskonnaga ehitamas ja edendamas midagi äärmiselt suurt ja vajalikku. Sellise missiooniga üritusi tuleb korraldada ja toetada Eesti hüvanguks!

Pildil poseerin koos Narva linnapea Aleksei Jevgrafovi, jooksja Liina Luige ja võistluse peakorraldaja Mati Lilliallikuga. Foto: Harry Lemberg