Minu esimesed kokkupuuted kristliku usuga pärinevad lapsepõlvest, kui ema viis mind Kuressaare Laurentsiuse kiriku leeritundidesse. Seal sai igaüks endale laste Piiblilood. Mina õppisin selle raamatu abil lugema. Kuni teismeeani olid Jumalaga seonduvad küsimused minu jaoks pigem tagaplaanil kuni sattusin murdeea probleemide tõttu eluga pahuksisse. Noortekampadega meelemürkide kasutamine ja salajased vargused viisid mind kohtupinki. Veetsin viieteist aastaselt 8 kuud noortevanglas.  Noortevangla pingelises keskkonnas pidin küsima küsimusi, mille üle varem olin vaid vilksamisi mõelnud. Miks ma olemas olen? Mis on elu mõte?

Pärast vanglast vabanemist jätkasin elumõtte otsingutega, ei käitunud enam kriminaalselt, lõpetasin põhikooli. Panin eneses tähele muutust: iga kord, kui jõin end eakaaslastega purju, kahetsesin seda vähemalt kuu aega. Suitsu tegin edasi, aga seegi põhjustas häirivat sisemist pinget. Jätsin selle lõpuks maha. 2002. aasta hilistalvel leidsin ennast oma küsimustega kirikust. Sain aru, et Jeesusega on võimalik individuaalselt suhelda. Öeldakse, et inimene, kes leiab Jeesuse, leiab iseenese. Nii oli ka minuga. Õppisin piibli valguses ennast paremini tundma.

Sellest ajast saadik olen elanud äärmiselt põnevat elu, kõik suuremad otsingud ja valikud, mis olen elus teinud on olnud inspireeritud kristlikust usust. Kõik suuremad väljakutsed ja raskused olen ületanud koos Jumalaga. Sageli mõtlen selle peale, et mis siis oleks kui ma ei oleks leidnud suhet Jeesusega. Ma siiralt loodan, et ühel päeval kui kõik minu elus otsa lõppeb, jääb alles just see. Aga enne seda palvetan, et suudaksin käituda nii sügava armastusega inimeste ja oma ümbritseva keskkonna suhtes nagu Jeesus seda tegi. Kuulun Tartu Kolgata Baptistikogudusse aastast 2005. Olen töötanud pastori abina ning mind on määratud koguduse diakoni ametisse.