 |
| Viljandi Järvejooksu start. Foto: Imre Avaste |
Olen siiani üllatunud, kui hästi suutis Mukunga täna järvejooksu rada läbida. Võistluspäeva hommikul ütles ta mulle sõbraliku ja alandliku tooniga: “Kui ma maha jään, siis ära mind järgi oota.” Sellega viitas ta murelikult oma väsinud füüsilisele seisundile, sest alles eile võidutses ta Soomes, Tamperes, 10 km mägise maastikuga maantejooksus. Sellest hoolimata soovis ta ka Viljandis tiitlit kaitsta. Kui päris aus olla, siis mina tema võiduvõimalusse väga ei uskunud. Kuid nüüd finišiprotokolli vaadates pean tunnistama tema ülekaalukat paremust kõigi konkurentide ees. Jah, uskusin, et edestan teda mängleva kergusega, kuid mägine, libe ja soine järvering röövis minult jooksu kerguse ja nüristas meeled ning vaimu. Nii, kui Mukungaga sohu jõudsime, oli võistlus juba otsustatud. Tema hingeldas võidu poole, mina šokis juhtunut pealt vaatamas. Vahepeal tõestas ka takistusmees Kaur, et Nurme lihtsalt kulgeb ning pole temast enam võitlejat. Nii see kolmas koht kahe parema järel tuli. Kaur oli tubli ning jooksis targalt, tal tuleb kindlasti suurepärane staadionihooaeg.
 |
| Slava Loskutovi ees. Foto: Päevaleht |
Kui veel Viljandi järvejooksu kangelastest rääkida, siis jään ikka ja alati meenutama legendaarset rahvajooksjat Vjatšeslav Košelevi. Oli see aasta 2008, kui koos temaga Loskutovile ning Sergei Lukinile järgi jooksime. Ühtäkki hüüdis minu selja taga jooksnud Slava: “Здесь лучше бежать!” (“Siit on parem joosta!”) Pöörasin ringi ning läksime koos lühemat teed pidi. Viimastel kilomeetritel kiirendasin ning Slava jäi minu järel neljandaks. Meie lõppjärjestus olnuks vastupidine, kui konkurent poleks mulle selja tagant täpsustavaid juhiseid jaganud. Kangelaslik käitumine, aumees, suur mees – mäletan seda niikaua, kui mälu veel on!