Euroopa krossijooksu meistrivõistlusi peetakse igal aastal erinevas riigis. Sellel aastal toimusid need Bulgaaria mäestikulinna Samokovi lähistel.

Igal “hobusel” oma tara. Karl harjutab starti.

Linn asub 1300 m kõrgusel merepinnast ning on tuntud lähedal asuvate suusakuurortite poolest.

Eesti koondis oli esindatud nelja sportlasega: Birgit Pihelgas, Heleene Tambet, Karl Robertson ja mina.

Jooksjad ja Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi

Bulgaaris majutati meid suusamäe jalamil asuvasse hotelli. Hotellitoa aknast tervitas meid lumine mägi ning restorane täis sumisev külatänav. Selline vaatepilt tekitas küsimuse – kas me oleme siia jooksma või suusatama tulnud?

Õhtune vaade hotelli aknast
Võistluseelne põnevaim hetk on tavaliselt rajaga tutvumine. Rajakaart on kõigile internetis kättesaadav, kuid see milline rada reaalselt välja näeb, selgub alles kohapeal.

Minu jaoks võistluspaigast avanenud esmane vaatepilt oli jahmatav – kogu trass paksu ja vedela sopaga kaetud. Esines jääd ning porilompe. Eriti ohtlikud tundusid tõusud ja langused, kus tõenäosus libiseda suur.

Pilt jooksurajalt

Võistluspäevaks muudeti pori tõttu raja pikkust ning parandati rajakatet. Birgiti distants muutus seetõttu umbes ½ km lühemaks, teistel jäi enamvähem samaks. Ohtlikematesse kohtadesse kanti saepuru ja kruusa. Saepuru võttis küll libisemist vähemaks, kuid pinnase muutis veelgi pehmemaks. 

Lõputu pori

Kõigi nende keeruliste olude tõttu kujunes võistlus äärmiselt raskeks, eriti neile suure kondiga staadioni jooksjatele, kes on harjud pöial jooksma. Pehme ja konarlik pinnas summutas igasuguse pöia tõuke ning selle roll peitus vaid tasakaalu hoidmises.

Nagu oleks…
Need jooksjad, kes ei suutnud tasakaalu hoida, käisid kõhuli. Minu silmeall toimus vähemalt viis kukkumist. Üks prantslane kukkus selili täpselt minu ees, nii et tema teravad sentimeetrised naelikud haavasid minu pealmist reielihast.
Mõni hetk enne seda, kui minu kõrval olev prantslane selili kukkus
Mitmed osalejad lahkusid rajalt kiirabiga. Mõni suisa ratastoolis. Kahjuks väänas pöia välja ka eestlane Karl Robertson, mistõttu ka tema võistlus jäi pooleli.
Mehed jooksid 10 km, mille sees tuli läbida  8 pikka ja 2 lühikest tõusu. Ligi kuus kilomeetrit püsisin tugevas konkurentsis, kuid siis lagunes jooksutehnika. Niisugune jooksutrass oli mulle liiast, ei leidnud mingisugust jooksurütmi ning uhasin mäest üles ainuüksi tahtejõuga.

Väikeseks eesmärgiks oli lõpetada TOP 20 hulgas, kuid reaalseks kujunes 43. koht 75 osalenu hulgas. Tulemused on SIIN.

Eestlastest parima koha saavutas Heleene Tambet. Naiste U23 vanuseklassi 25. koht.
Lõpp hea, kõik hea