Ootamatu lõpp

Eile osalesin oma esimesel poolmaratonil Roomas. Enne poolmaratoni veetsin kaks kuud Keenias nii Nyahururus kui ka Itenis. Treeninglaager mõõdus tormiliselt, erinevate asjaolude tõttu oli vaja treeningplaani pidevalt korrigeerida. Teadsime treeneriga, et on vaja aeroobset töövõimet märgatavalt tõsta, et olla vastupidav pikamaajooksus.

Roomasse tulin otse Keeniast, reis kujunesid väga väsitavaks. Õnneks oli võistluse ja reiside vahel kaks tervet puhkepäeva. Organism kosus hästi.

Kuna tegemist on minu jaoks võõra võistlusdistantsiga, siis stardijoonel oli üsna kõhe seista, sest ma ei teadnud kuidas minu keha sellisele koormusele reageerib. Seljatasin palvega negatiivsed mõtted ning otsustasin kaasa minna tugevuselt teise grupi jooksjatega.

Tundsin ennast üsna mugavalt distantsi esimesel poolel. Meetrid mõõdusid märkamatult ning minutitele ei põõranud suurt tähelepanu, püüdsin lihtaslt keskenduda oma jooksule. 10 km vahejaks sain 29.47, mis on minu 10 km isiklik rekord. Vahepeal oli rajal üle 1 km tõus, seal jäin oma grupist pisut maha. Kuid juba järgmisel langusel sain enamuse grupist uuesti kätte. Sääred tõmbas kangeks juba 25 minutil. Staadioni jooksja häda – tahan kogu aeg põial joosta.Vahepeal hakkas maksas pistma, aga peale lühikest palvet läks seegi üle 🙂  Peale 40 min hakkas tööle justkui teine mootor, kui varem tundsin, et tempo raugeb, siis enam seda probleemi ei olnud. Võtsin oma grupi ohjad enda kätte ning üllatusin kui lihtsalt need kilomeetrid mõõdusid. Finišh tuli väga ootamatult, arvasin, et veel on vaja 1 km joosta. Oleksin hea meelega teinud pika lõpuspurdi, kuid kahjuks olin nii omas maailmas ning ei pööranud tähelepanu sellele, et oleks vaja jooksu lõpetama hakata.

Tulemuseks 1.03.13 ning 12. koht. Pavel Loskutovi Eesti rekord jäi vaid 13 sekundi kaugusele.

Õnnitlused Leila Luigele uue isikliku rekordi puhul!