Lennureis Taipeisse kulges tõrgeteta, jõudsin suhteliselt kiiresti kohale, liikumise tegi lihtsamaks väike reisijate arv nii lennujaamades kui ka lennukis. Covid-19 testi dokumenti küsiti vähemalt kuus korda kogu reisi vältel, alates Tallinnast kuni Taipeini. Lisaks “möödeti ja puuriti” minu Taipei viisat. Maski kandmine oli kohustuslik kogu reisi ajal. Kui muidu kandsin ise enda hügieeni eest hoolt, siis Taipeis sisuliselt pesti ka minu käsi. Esimene asi, mis riiki saabujatele tehti oli palaviku mõõtmine, seejärel pidid kõik välismaalased kohaliku telefonikaardi ostma, mille kaudu kõiki saabujaid jälgima hakatakse. Ühel hommikul sain noomituskõne, kui kogemata telefoni ööseks lennukirežiimile olin pannud. Mind jälgitakse! Saadetakse ka sõnumeid küsimusega kuidas minu tervisega lood on. Ikka hästi, enam paremaks minna ei saa.
Lennujaamast võttis mind peale privaattakso, kes mind 30 minutiga Taipei linnas asuva neljatärnihotelli tagaukse juurde sõidutas. Esiuksest sisse ei lubatud kuna olin potensiaalne koroonahaige. Enne hoonesse sisenemist piserdati mind ja minu reisipagas desinfitseerimisvahendiga üle. Seejärel mõõdeti otsaeest kehatemperatuuri, anti kodukorra dokument ning pandi lihvti peale, mis viis kümnendal korrusel asuva toa ukse ette.
Eest uksest sisse ei lubatud kuna olin potensiaalne koroonahaige. Sisenesin hoone tagant uksest, sealt liikus ka personal ning laokaup.
Puhastusmeeskond, desinfitseerivad kõike. Justnagu “ghostbusters.”
Ukseees ootas lõunasöök ning uks ise oli kergelt praokil. Sisenedes pidin kohe tunnistama, et pole paha. Kõik nii nagu lubatud. Neljatärnihotelli mugavustega tuba koos väikeste lisandustega nagu jooksulint, kahenädala veevarud, suur hulk rätikuid, heas koguses teed ja kohvi, WC paberit, puhastusvahendeid, jne.
Joogivett peaks nagu jaguma, aga piima tuuakse aina juurde – jääb ülegi.
Isegi väike rõdu on olemas, kus pühapäeval õnnestus isegi kohaliku kiriku jumalateenistuse muusikat kuulata. Kõlas tuttav kristlik laul (hiina keelne versioon) “Amazing Grace.”
Tänavavaade pole just suurem asi ning toidukärsakat on ka tunda. Ei teagi, kas rõdul pean maskiga käima.
Toas on üldiselt vaikne. Kuulda on vaid naabreid, kes samuti kaks nädalat isolatsioonis peavad istuma. Minu teada on meid kokku 13 inimest, kes samades tingimustes enne Taipei maratoni viibivad. Üleval toas on keegi tantsumees, kes lisaks lindil jooksmisele iga natukese aja pärast mingid müdistamist korraldab. Kõrvaltoas on keegi hajameelne, kes unustab oma kehatemperatuuri õigel ajal registratuuri edastada. Saan sellest aru, siis kui tema telefon heliseb. Minugi telefonile on paaril korral helistatud, et meelde tuletada minu kohustust kaks korda päevas oma kehatemperatuuri valvelauda edastada.
Söök on tõeliselt hea, viie päeva jooksul pole põhiroad kordunud. Kala, liha, riis, aedvilju, juurvilju, puuvilju, jne. Kogused pisut liiga suured, igal hommikul terve päts saia. Homme pean vist ütlema, et jätan hommikusöögi vahele, muidu hakkan toitu ära viskama. Tuba pean ise koristama ning mitte keegi ei tohi siia siseneda. Nii mõnelegi eestlasele oleks see ju lausa paradiis.
Kui nii kogu aeg süüa saab, siis võikski siia jääda.
Toidutoojat ma ei ole kohanud. Kuulen vaid koputust uksele, mis annab märku, et toit on ukse taga.
Jooksulint on viie päevaga juba armsaks muutunud. Tundub, et jalad on võtnud selle hästi omaks, ainuke mure on see, et kõrge õhuniiskuse tõttu higistan kõvasti, mistõttu lint muutub libedaks nagu jää. Olgugi, et tegemist on tuttuue ja kaasaegse masinaga, olen selle piirid juba ära kompinud. Sisuliselt maksimum hapniku tarbimise treeninguks jääb lindil kiirust väheks ning pean kaldega mängima hakkama. Täna tegingi ühe niisuguse treeningu, kus panin makismum kiiruse ja maksimum kalde. Kummaline oli see, et lõigu pausil pidin lihtsalt toas ringi tatsama. Raske oli, korra oli selline tunne et jookseks pausi ajal koridori. Kui nii, siis rikuks reegleid, pean 14 päeva siin istuma. Isegi mitte koridori ei tohi minna. Kord on karm, aga nii ongi Taiwan saanud viirusest jagu.
Jooksulindil pean jooksma kõik need 14 päeva. Täiesti esmakordne kogemus. Väljaspool põhihooaega võib ka selliseid asju proovida, ehk on midagi kõrva taha panna.
Hetkel nagu ei saagi aru kuhu sattunud olen, sest sisuliselt liikusin alates Tartu bussijaamast kuni Taipei hotellini ainult ruumist ruumi. Teleristki on võimalik RT ja CNN uudiseid vaadata, nii nagu Eestiski. Google mapsist olen järgi vaadanud, et olen vist ikkagi õiges kohas.
Uus postitus järgneb õige pea. Kokku kirjutan kuni 5 lugu ja lisaks ühe videoloo.
TÄNAN KÕIKI ABILISI SELLEL SUUREPÄRASEL TEEKONNAL!
Nimeliselt mainin ära minu praegused meeskonnaliikmed:
Treener Mark Misch
Abitreener ja mänedžer Harry Lemberg
Mänedžer Charles Paanakker
Vaimulik mentor Brad Bartz ja Nick Schuetze
Massöör Peeter Nigol
Spordiarstid Agnes Mägi, Nadezhda Ignatjeva ja Mihkel Mardna
Abikaasa Maili koos lastega
