Bostoni maraton 2026

Maailm muutus pärast Bostoni maratonil käimist minu jaoks paremaks paigaks. Olles maailma jooksukultuuri ühel tähelepanuväärseimal sündmusel – World Athletics Platinum tasemega võistlusel –, kus stardinimekiri ei olnud kahvatum kui näiteks olümpiamängudel, võeti meid vastu kui võrdselt olulisi sportlasi.

Võistluseelsel tehnilisel koosolekul jäi valjult kõlama peakorraldaja lause: „You are all very welcome!“ Seal nägin endalegi üllatuseks väga palju tuttavaid maailmatasemel jooksjaid, kellega koos eri tiitlivõistlustel võidu oleme jooksnud, nende hulgas Euroopa parimad nagu Richard Ringer, Moen Sondre ja Andi Nageeye. Olin õigel ajal õiges kohas. Korraldusmeeskond suutis teha kõik, et sportlasena seda soojust ja lugupidamist tunda.

Tähelepanuväärne oli ka linna atmosfäär. Äriettevõtted ja kohalikud inimesed olid ootusärevad juba päevi enne starti. Linn sõna otseses mõttes kubises jooksjatest ja maratonirahvast. Kõik tundusid sõbralikud ning ülevas meeleolus. Kuna võtsin oma etteastet väga tõsiselt, ei saanud ma enne võistlust linnaelu ja meluga kuigi põhjalikult tutvuda – see on võistlusreisidel küllaltki tavapärane. Kõike, mida märkasin, nägin teel treeningutele või võistlejate hotelli.

Bostoni maratoni lugu sai hoo sisse Tokio maailmameistrivõistluste järel pooljuhuslikust kohtumisest ameeriklasest mänedžeri Isaya Okwiyaga. Olin samal hommikul plaaninud talle e-kirja kirjutada, et võistluse kohta täpsemalt uurida. Kirjani ma ei jõudnudki, kuid jõudsin Tokio tänavatele, kus ta mulle ootamatult vastu kõndis.

Detsembriks oli selge, et valmistun Bostoniks. Otsuse taga ei olnud ainult teadmine, et tegemist on maailma kuulsaima ja kaasaegse ajaloo vanima maratoniga. Olen oma sportlaskarjääri jooksul lähtunud põhimõttest, et tuleb minna sinna, kus sind oodatakse. Lisaks pidasin seda omamoodi austusavalduseks oma ameeriklastest partneritele – treener Mark Mischile ning mentoritele Nick Schuetzele ja Brad Bartzile. Küllap läks see võistlus kõige enam korda just Markile, kelle jaoks Bostonis osalemine oli olnud üks eluunistusi, kuid autoavarii röövis selle võimaluse. Võistlusele peale saamiseks pidin loobuma oma senise mänedžeri Charles Paanakkeri teenetest ning esitama viimase kahe aasta dopinguproovide tulemuste väljavõtted.

Ettevalmistus Bostoniks algas detsembris Keenia treeninglaagris. Sellest sai minu jaoks 24. maraton, milleks olin tõsiselt valmistunud.  Veebruaris käisin vahepeal Euroopas ja osalesin Napoli poolmaratonil. Märtsis veetsin taas kuu Keenias ning aprillis kaks ja pool nädalat Ameerika Ühendriikides, Colorados. Bostonisse saabusin kaks päeva enne võistlust.

Hindasin oma ettevalmistust heaks. Vigastusi ega tõsiseid haigusi ei olnud ning suutsin treenida suurte mahtudega. Suurimaks väljakutseks oli sporditegemise ühendamine teiste eluvaldkondadega.

Boston on oma rajaprofiililt eriskummaline võistlus. Distantsi esimesel poolel joostakse valdavalt allamäge, sellele järgneb umbes kümnekilomeetrine mägine lõik ning lõpp kulgeb taas laskuval rajal. Lisaks võib ilm olla väga ettearvamatu.

Võistluspäev kulges plaanipäraselt. Ärkama pidin veidi pärast kella nelja hommikul, sest juba kell kuus tuli olla võistlejate hotellis. Sealt viisid bussid meid 42 kilomeetri kaugusel asuvasse stardipaika.

Ilm tundus maratonijooksuks suurepärane – +8 kraadi ning tuul puhus pigem tagant kui vastu.

Ootetelgis vaatasin üle, kes minu peamistest konkurentidest kohal olid. Nimelt oli minu eesmärk võita M40 vanusegrupp, mis on Bostoni maratonil küllaltki prestiižne tiitel.

Teadsin, et stardist algab järsk allamäge lõik. Olin sellega arvestanud, kuid rada tundus palju looklevam, kui videote põhjal ette kujutasin. Üllatas ka see, kui kiiresti eliit kohe alguses jooksma hakkas. Kõigile oli ju teada, et liiga agressiivne algus võib Bostonis hiljem valusalt kätte maksta.

Hoidsin konservatiivset joont ja püüdsin tempot teadlikult tagasi hoida. Kuid mingil veidral põhjusel ei olnud jooks mugav algusest peale. Kiire eesgrupp, järsk allamäge osa ning juba kümnendal kilomeetril hakkasid sääred tunda andma. See tundus kummaline, sest treeningutel polnud säärtega olulisi probleeme olnud. Viieteistkümnendal kilomeetril tekkis juba tõsine mure, kas suudan selliste säärtega üldse maratoni lõpuni joosta. Ilmselt peitus organismis lihasväsimus, mida enne starti ei olnud võimalik märgata.

Sellest hoolimata ei jätnud ma jonni. Kohandasin korduvalt tempot, et vähemalt finišisse jõuda. Samal ajal valutas hing sees, sest mäest alla jooksin aeglasemalt kui mäest üles.

Aga lõpuni ma tulin.

Aeg 2.17 oli kiireim tulemus, mille ükski eestlane sellel maratonil kunagi saavutanud on. Üldarvestuses andis see 57. koha ning vanuseklassis neljanda koha. Poodium jäi vaid mõnekümne sekundi kaugusele. See jättis küll mõru maitse suhu, kuid olen väga uhke, et suutsin kivikõvade säärtega võistluse väärikalt lõpetada.

Võistlusmelu oli lihtsalt võimas. Rajaäär oli sisuliselt kogu distantsi vältel pealtvaatajaid täis ning kaasa elati kõigile võrdselt. Vahepeal manööverdas pea kohal USA transpordilennuk ning rongid lasid sügavat sireeni. Oli Patriots’ Day, mis on Massachusettsi ja Maine’i osariigi püha – esmaspäev, mil paljudel ameeriklastel oli vaba päev.

Kuskil distantsi keskel, Wellesley tütarlaste kolledži juures, oli kaasaelamine nii kõva, et pidin neile lehvitama, kuigi tippsportlasena ei taha ma tavaliselt rajal selliste asjadega tegeleda. Distantsi lõpuosas tulid raja äärde tuhanded Boston Red Soxi fännid maratoonaritele kaasa elama.

Bostoni maratoni tulemused 2026