Olümpiamängude maratonil seadsin eesmärgiks joosta keskendunult ja targalt ning võistelda viimaste meetriteni. Unistuseks oli joosta uus isiklik rekord ning saavutada koht esimese kahekümne hulgas.
 |
| Distantsi esimene pool joosti lausvihmas, libedal asfaldil. Foto: Hendrik Osula |
Unistused jäid seekord unistusteks, sest saavutasin 155 mehelises konkurentsis 63. koha ning lõppaeg jäi 2 min ja 2 sekundit alla minu isiklikule rekordile. Küll aga olen rõõmus selle üle, et minu eesmärk täitus 100 %. Olin väga keskendunud võistlusele kogu distantsi vältel, püüdsin tunnetada keha ning langetada õigeid otsuseid, võistlesin tõepoolest viimaste meetriteni, olgugi et viimased seitse kilomeetrit tulid raskelt. Helikopterid tiirutamas peakohal, hiigelkaamerad – selle kõige juures suutsin unustada, et jooksen maailma kõige populaarsemal spordiüritusel. Minu jaoks kõige tähtsam – olin vaimus rõõmus ja vaba!
 |
| Joogipunktides olid meil omad abilised ning oma joogid. Foto: Tairo Lutter |
Maratoni rajatrass oli kiire, tähelepanu tuli pöörata ilmastikuoludele. Võistluspäeval näitas temperatuur 26 soojakraadi ning õhuniiskus 70 protsenti. Meil tohutult vedas, et päikest ei paistnud, sadas hoopis vihma. Paljud sporditeadlased teadsid ennustada, et Rio de Janeiro kliimas kaotavad maratonijooksjad ligikaudu 3 % oma isikliku rekordi graafikule. Arvestades viimaste nädalate treeningnäitajaid, siis see tähendanuks minu jaoks lõppajaks 2.19-2.20.
 |
| Mõned minutid enne starti. Kumb on minu number? |
Distantsi esimese poole alustasin mõõdukas tempos, kuid ideaalis tahtnuks aeglasemalt joosta. Mõte oli säästa energiat võimalikult palju, et distantsi teine osa kiiremini joosta. Kuni 23 kilomeetrini oli mul üsna sobiv grupp, milles joosta, kuid kahjuks lagunes see olulisel momendil ära. Siis pidin ise mees olema ning konkurente ükshaaval “korjama” hakkama.
 |
| Minu roosad sõdurid. |
Võistluse segavaks faktoriks olid maksapisted, kohati olid need väga tugevad, magu viskas vedelikku ja geeli kurku tagasi. Võimalik, et seetõttu keha ei saanud piisavalt vajaminevat energiat, millega kaasnes tempolangus viimasel kümnel kilomeetril. Kui tekkis raskusi tempo hoidmisega, panin kella kinni ning keskendusin kaaskonkurentide püüdmisele. Sain mitmed nimekad maratoonarid kätte, lõpus leidsin veel jõudu kiirenduseks. Lõppajaks märgiti 2.20.01. Ilus olnuks kaks sekundit kiiremini joosta.
 |
| Treenerid Harry Lemberg ja Mark Misch aitasid mind olümpiamängudele! |
Maratoni nimetatakse individuaalspordialaks, kuid selle võistluse põhjal võin öelda, et tegemist on meeskonnaspordialaga. Erinevates joogipunktides olid mitmed abilised, kes meile juua ulatasid ning raja ääres nägin hulganisti eestlastest kaasaelajaid. Eriti head meelt valmistas, et sain seda kogemust jagada koos kaasmaalase Roman Fostiga, kes samuti minuga koos võistles, lõpetades kaks kohta eespool, 35 sekundit tugevama ajaga. Romani asukohast polnud mul õrna aimugi, kuni alles finišis nägin teda rajapiirdesse kukkumas.
 |
| Õhtu enne maratoni viisime koos meeskonnaga läbi kohtumise, kus panime võistluse kondikava paika. Mitmed neist abilistest olid ise olümpialased. Aitäh teile kõigile! |
Huvitavad faktid:
1. Mitte kunagi varem olümpiamängude ajaloos pole Eestit esindanud kaks meesmaratoonarit korraga.
2. Mitte kunagi varem olümpiamängude ajaloos pole nii suur hulk mehi aega alla 2.20 saanud kui seekord, koguni 62 meest. Selle tulemusega oleks varasemate mängude põhjal prognoositav 37. koht.
3. Suurim hulk maratoonareid olümpiamängude stardis. Seekord 155 meest. Varasem kõrgem tulemus oli Atlanta olümpiamängudel, kui stardis oli 124 meest.
4. Kolmest keenialasest kaks katkestasid. Varasemate mängude põhjal on see prognoositav.
5. Distantsi teisel poolel möödusin kuuekümnest mehest.
6. Minu isiklik rekord paiknes alles 123. kohal.
7. Enne Rio de Janeiro olümpiamänge on ainult kaks meest jooksnud erinevatel olümpiamängudel nii maratonis kui ka 1500 m jooksus. Nüüd siis lisandusin sinna nimekirja koos Piedra Bayroniga.