Kes ütles, et pikamaajooksuvõistlus ei võiks olla meeskonna-ala? Võib küll! Seda just EKIDENi võistlustel, kus kuus meeskonnaliiget jooksevad kokku maratoni. Tean, et paljud inimesed pole taolisest võistlusest kuulnudki, seega puudub laiem publikuhuvi.
Olen endaltki vahel küsinud – kellele ja milleks selline võistlus? Täna olin taaskord EKIDENi Eesti meistrivõistlustel, ikka TÜASKi (Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi) rivistuses. Pean tunnistama, et lahkusin meeldivate mõtetega. Mitte ainult sellepärast, et me võitsime, oleme ju vähemalt viimase kaheteist aasta jooksul koguni üheteistkümnel korral võidutsenud.
Sellel võistlusel on oma võlu! Ehk peitub see meeskonna vaimus? Või ühtemoodi mõtlevate inimestega kohtumises? Küllap mõlemat. Kõik algas juba bussis, kui tartlased üheskoos Tallinna sõitsid. Mis seal salata – rääkisime palju spordist. Üks asi oli meile kõigile selge – konkurente ei tohi alahinnata, kõigil meil oli meeles eelmise aasta napp kaotus Stamina spordiklubile. Iga mehe sooritus on oluline – ei ole üks väärtuslikum kui teine. Kahtlemata mõtlesid sarnaseid mõtteid ka teised meeskonnad.