Nyahururu oli aastakümneid tagasi Keenia üks populaarsemaid treeningkeskusi. Praegu ta seda enam ei ole, sest enamus tippsportlasi lähevad Iteni. Seal õitseb ju jooksumaailma äri. Mina ja Heinar Vaine oleme ainukesed valged jooksjad sadade mustade hulgas, kes siin treenivad. Oleme haruldused jooksurajal. Välismaalastest on siinkandis treenimas ka jaapanlased, koguni Jaapani koondislased. Kohalikud meil vahet ei tee. Kord olen hiinlane, teinekord jaapanlane, aga enamasti lihtsalt mzungu (valge). Selline rasside samastamine loob meile, heledanahalistele, ühtekuuluvustunde. Niisuguse, mis loob hea pinnase üksteisega sõbrunemiseks.
Pühapäeval käisin koos oma perekonnaga jaapanlaste juures lõunat söömas. Esialgu kutsusin neid ise lõunalauda, aga hoopis meist said kutsutud. Oli mitmeid ühiseid teemasid, mida laua taga arutasime. Võlgnen tänu sumomaadleja Kaido Höövelsonile (Barutole) ja maratoonar Pavel Loskutovile, kes oma spordisaavutustega on jaapanlaste südameid vallutanud.
Pilt meie kohtumisest
Jaapan mängib minu elus olulist rolli hoolimata sellest, et ma seal kunagi käinud pole. Meie pere neljas liige on jaapanlane: auto, mis sõidab Eesti teedel juba viimased 19 aastat. Minu sagedasem reisikaaslane on jaapanlane: kaamera, mis jäädvustab meeldivaid hetki. Minu ihukate ja jalavarjud on jaapanlased: treeningvarustus Mizunolt.
Ma ei ole kunagi Jaapanis käinud, aga olgu öeldud, et 2020. aasta olümpiamängud peetakse Tokyos.