Märtsi keskpaigas võtsin oma kaks väiksemat last ning sõitsin järjekordsesse Keenia treeninglaagrisse. Keenia soojakraadid ning sotsiaalne keskkond kaalusid üles Eesti treeningtingimused. Maili jäi Jakobiga koju, sest üks täitis kooliõpetaja ülesandeid ning teine kooliõpilase rolli. Emotsionaalselt ei olnud selle reisi algus sugugi mitte lihtne, kuna pool minu mõttemaailma asub kusagil kaugel Ukrainas. Soovin, et seda sõda poleks kunagi alanud.

Treeningpäevade vahepeal võtsin nõuks minna ühele Keenia orvule keskkooli viimasel päeval kooliväravasse vastu. Tegemist on meie Rebeccaga, kelle kooliharidust oleme kaheksa aastat mitmete partneritega toetanud. Võtsin kaasa oma lapsed ning paar sõpra Nyahururust. Lisaks meile ootasid väravas Rebeccat ka tema õde Winfred ning paar lähemat sõpra.VIDEO

Enne kui Rebecca koos oma metallist kasti, madratsi ja seljakotiga sealt välja tuli, jõudsin suisa poolteist tundi tähelepanelikult jälgida, kuidas lapsed ja nende vanemad väravate vahel oma armastust jagasid. Seda tehti Keeniale iseloomulikult tagasihoidlikult. Mõni tegi põsemusi, kallistasid enamasti kõik, kuid seda kõike väga rahulikul toonil. Küllap mõnes Ladina-Ameerika riigis võinuks inimeste hõiskeid kaugele kuulda, siin aga mitte.

St. Monica Munyaka internaatkooli viimasel päeval toimus riiklik põllumajanduse eksam, mille järgselt võisid õpilased koolimaja territooriumilt lahkuda. Eksamipabereid transporditi sõjaväelaste saatel, seda põhjusel et ei toimuks võltsimisi. Need asjad, mida tüdrukud endaga kaasa vedasid, olid sisuliselt kõik nende maine vara. Maha jäid sõbrad ja tuttavad, kellega nelja aasta jooksul elu jagati. Tüdrukud õppisid, mängisid, sõid, magasid, palvetasid koos ning üksteisele jagati kõiki oma elu rõõmusid ja muresid.VIDEO

Viimasel kuul sooritatud lõpueksamite tulemused peaksid avaldatama aprillikuus. Õpilaste edasine haridustee sõltub otseselt eksamitulemustest. Rebecca tahaks edasi õppida ülikoolis ning kaks suuremat teemat, millel tema mõte peatub, on ajakirjandus ning erivajadustega inimeste õpetamine.VIDEO

Kui Rebecca lõpuks kooliväravasse ilmus, jooksis tema õde Winfred talle vastu ning kallistas pikalt, niisamuti käitusid ka tema sõbrad. Mina olin seal väravas pigem võõrkeha, valgenahaline sponsor, kuid Rebecca jaoks meeldiv üllatus. Ta ei teadnud, et Keenias olen. Järgmisel päeval tema lõpetamist tähistades ütlesin talle, et mul on kahju, et minu asemel ei seisnud seal tema ema ega isa. Kumbagi ei suuda asendada mitte ükski inimene. Kuid mul on hea meel, et Jumal on tema ellu saatnud nii palju inimesi, kes temast ligilähedaselt hoolivad. Eestlaste ja minu kohta oli tal öelda üks lause: “Teie pealt ma olen näinud ja õppinud, et mitte kunagi ei tohi alla anda!“ Mina aga vastasin temale, et kui Jumal ei andestaks kõike minu eksimusi, möödapanekuid, küllap oleksin ka teiste suhtes armutum. Lisaks pean tunnistama, et minu elus on olnud sponsoreid, kes on mind toetanud rohkem kui 17 aastat.

Viimaste päevade valguses ning Ukraina sõja infokeerises olen pidanud korduvalt pisaraid poetama. Tihti ainuüksi seetõttu, kui näen, et inimesed ulatavad kannatanutele oma abikäe. Ma olen väga uhke kõigi nende eestlaste üle, kes on suutnud oma mugavustsoonist välja tulla, et aidata neid, kes on rõhutud. Uhke ka nende eestlaste üle, kes on selle tüdrukute projektiga kaasa tulnud. Nüüd võime võidurõõmsalt rahulolu tunda, nähes juba 8. aastat kestnud projekti vilju.

Päev pärast koolist tulemist korraldasime Karatinas sõprade ja sugulastega ühe mõnusa istumise Rebecca koolilõpetamise puhul, pakistanipärase toidu saatel.

Ühed lapsed läinud, teised lapsed tulemas, seda kinnitab madratsikoorem, mis veoautoga koolimajja saabus.

Ma usun, et meie projekt kestab edasi ka Rebecca ülikooli õpingute aastatel. Kui sul on südames soov aidata kaasa, siis on seda võimalik teha rahalise annetuse teel. Kõik raha läheb kahe orvuks jäänud tüdruku kooliõpingute tarbeks. Rohkem infot asub SIIN.