Nädal enne Keenia WRC Safari rallit ootas Maili Tartu Lõunakeskuse Bauhofi väljastuspunktis, et kätte saada tellitud mastilipp. Juba järgmisel päeval pidi füsioterapeut Peeter Nigol sellega Keeniasse lendama. Kuna rallinädal oli minu jaoks Keenia treeninglaagri üks olulisemaid nädalaid, siis hoidsin rallile mineku kava viimase hetkeni lahtisena. Tundus ainuõige sihtida ralli viimast võistluspäeva, kui toimus Power Stage.

Nyahururu, Eesti maja Keenias asukoht, asub ralli südamest ehk Naivasha linnast kõigest 100 km kaugusel. Justkui Tartust Mäosse sõit, kuid tehnliselt päris nii see ei ole. Keenias on igasuguse autotripi ettevõtmine kordades suurem väljakutse kui Eesti teedel – seda eelkõige teede ja autode tehnilise seisukorra tõttu. Rehvipurunemine või auto mittekäivitumine on ka lühikese reisiprogrammi osa. Ärevust tekitas ka teadmatus, mis meid ralli finišialas ees ootab.

Jooksja Julius teadis rääkida, et eelmisel aastal oli ralli finišialas tohutu liiklusummik. Seetõttu alustasime oma reisi Nyahururust Naivashasse juba laupäeva õhtul, peatusega Naivasha Airbnb majutusasutuses.

SS16 ja SS19 (Power Stage) kiiruskatsed toimusid Hells Gate`i rahvuspargis kl 9.05 ja 14.15. Hommikusel autoteekonnal võistluspaika hoidsime Peetriga silmad pärani lahti, et leida sobiv lipuvarras. Vajasime vähemalt kolme meetrit. Sisuliselt hindasime kõiki võimalikke puuputkasid, võsasid, torusid ja isegi teleantenne. Lõpuks õnnestus üks võsakepp leida, mille Šveitsi taskunoaga oksadest puhtaks koorisime ning seejärel autole tõstsime.

5 minutiga oli lipp vardas.

Võistluspaigas oli päike juba üleval ning rahvast tuli aina juurde. Esimese ülesandena võtsime kepi autolt maha ning sidusime lipu nööride ja MacGyveri teibiga vardasse. Seejärel suundusime ralliraja äärde. Leidsime koha kiiruskatse viimase ajavõtupunkti lähedal. Kuna fännid olid eelkõige kohalikud keenialased, siis Eesti lipp oli üks ainukesi välismaa lippe, mis suurelt esiplaanil lehvis.

Tänu silmtorkavale lipule leidsid teisedki eestlased meid üles.

Lippu lehvitasime aktiivsemalt siis, kui nägime helikopterit lähenemas. Helikopteri saabumine viitas sellele, et auto on jõudmas finišialasse. Seejärel ilmus ralliauto täiskiirusel nähtavale. Mõni sekund ning alles jäi tolmupilv ning publiku saatev nutitelefonide meri. Kuna autod möödusid 5 min intervallidega, siis vahepeal oli aega nutitelefonist Delfi ralliblogi jälgida. Kahjuks viivitusega.

Ott Tänaku Keenia ralli viimased meetrid.

SS16 ja SS19 (Power Stage) katsete vahele jäi 5 tundi. Rallifännide rõõmuks leidsime telgi, kus sai vahepealseid kiiruskatseid pehmetel toolidel ja suure ekraani ees jälgida. Kui Ott ja Martin ekraanile ilmusid, siis läksime lipuga lavale vehkima.

Fännide rõõmud!

Tahtsime, et ka teised pealtvaatajad mõistaksid, kust see Hyundai ekipaaž pärit on. Telgis viibis igasugust rahvast, enamus inimesi olid keenialased. Tundus, et paljud ei saanud aru, mis toimub. Üks pealtvaataja küsis, kas need numbrid seal ekraanil on vaheajapuntide ajad. Ega ta väga mööda ei pannudki. Meie lauanaabrid jõid rahulikult viskit ning vaatasid suvalises suunas. Mõni nooruk suisa tukastas.

 

                                                          Autokatuselt avanes avaram vaade!

SS19 Power Stage katse alguseks oli rahvast peaagu kaks korda rohkem kui oli hommikusel SS16 katsel. Peetriga kartsime, et ei pääse lipuga rajale lähedale, kuna suur inimmass seisis ees. Kahjuks jäime mõni sekund hiljaks raja teisele poole minemisega, poolel teel juhatasid sõjaväelased meid tagasi. Kerge trügimisega saime rajaäärsed positsioonid. Seisime õlg õla kõrval kohaliku publikuga. Jõudsin Peetrile mainida, et hoia oma taskuid. Kahjuks selle infoga jäin hiljaks. Mehe nutitelefon varastat