Minu teekond pereisana

Minu vanemate eeskujul ning mingisugusel kirjeldamatul sisemisel soovil olen juba lapsepõlvest näinud end ühe naise mehena. Minu unistus sai teoks 15.09.2007 kui abiellusin Mailiga. Maili on minu isiklik treener, arst, psühholoog, sekretär, pastor ja füsioterapeut. Pole teist inimest, kelle käest nii palju nõu küsiksin. Mul on vedanud, et ta on targem kui mina. Igale minu küsimusele on tal arukas vastus, kõige sagedasem nendest on: „Sa pead ise otsustama!“

Tiidreku ja Maili laulatus 2007 (foto: Valdur Rosenvald)

Perepilt, suvi 2019 (foto: Valdur Rosenvald)

Meil on kolm last. Jakob (2010), Ruuben (2015) ja Lili (2018). Pereisana usun, et mida rohkem saan oma lastega ja abikaasaga koos olla, seda tugevamad ja ühtsemad me perekonnana oleme. Meie abielu tugevus on ühine usk, millest lähtub veendumus, et raskuste korral me ei ole jäetud üksi. Ühine palvetamine ning usulised arutelud ja kaaskristlastega kooskäimine on kandnud meid läbi igasugustest aegadest.

Minu elukutse tõttu sportlasena oleme pidanud palju koos reisima. Näiteks Jakob on oma lühikese elu jooksul juba seitse korda Keenias käinud. Kui sportlasi nähakse ühiskonnas inimestena, kes toovad tulemuste nimel palju ohvreid, siis osaliselt on selles tõetera sees. Ühte ohvrit, mida ma tuua ei saa, on perekond.