Üks asi, millest ei pääse Ameerika Ühendriikides üle ega ümber, on pidev suhtlemisvalmidus. Ikka ja jälle näen, kuidas keegi viipab käega autoaknast, tervitab jooksjurajal või lihtsalt vaatab otsa ja naeratab. Endassetõmbunud eestlase jaoks nõuab sedasorti kommunikatsioon harjumist. Soomlastest rääkimata – endine Soome takistusjooksja Jukka Keskkisalo ütles selle kohta: ”Ma ei tervita kodus oma emagi, siin aga iga võõrast.”
Märgatavat suhtlusviiside erinevust kohtab näiteks USA siselennul: vahel on tunne, nagu viibiks lennukis üks suur perekond. Võibolla taotleb seda sihilikult ka lennufirma, kes palkab stjuuardessideks keskealised pereemad. Midagi mulle selle kõige juures väga meeldib. Kui on valida õpitud naeratuse või tõsimeelse mossitamise vahel, siis valiksin esimese.
Seekord sai uus tutvus loodud 3000 m kõrguse mäe otsas.
Tihtilugu areneb ühest naeratavast silmapilgust suisa vestlus, enam ei mäletagi, kui paljude võhivõõrastega viimase kuu jooksul rääkinud olen. Vahel algab see kõik ühest mahlakast komplimendist. Eredalt on mul meeles, kui eelmisel aastal üks särtsakas võõras vanaproua Allar Lambile hinnangu andis: ”Sa näed välja nagu väike Putin!”
Nii, kui eestlane suu lahti teeb, on asi selge – tuleb välismaalt. Kui ütlen Estonia, siis nii mõnigi nägu reedab, et ei tunne geograafiat. Aga paljud panevad üsna lähedale ning pakuvad, et kusagilt Venemaalt. Sellisel juhul tuleb taaskord väike geograafialoeng pidada – me oleme Põhja-Euroopast, Soome on meie naaber, Rootsi on ka lähedal, Venemaa jääb idasse.
Kõige rohkem uusi tutvusi olen leidnud Colorado mägedes asuvas laagripaigas, mis asub sügaval metsa sees.
Sportlasi hinnatakse USA ühiskonnas kõrgelt, olümpialased omavad justkui eristaatust, mis ühel või teisel kujul jututeemades välja tuleb. Kõigi nende vestluste tulemusena olen kahtlemata leidnud hulganisti uusi fänne, kes 21. augustil olümpiamängude maratoni jälgivad.