Viimase maratoni kogemuse põhjal võin oletada, et vargused on võistlejate seas levinud nähtus. Mida siis maratonil varastada saab? Näiteks spordijoogipudeleid! Nimelt iga tippjooksja on enne võistlust enda jaoks valmis seadnud spetsiaalse joogi, mis võib jooksu hilisemas staadiumis lausa elulist tähtsust omada. Korraldajad asetavad nummerdatud joogipudelid vahepunktide laudadele. Seekord sain oma kuuest pudelist kätte vaid kolm. Ka mina “varastasin”, sest kellegi teise pudel nägi minu omaga sarnane välja. Kui juba võetud sai, siis tagasiteed enam polnud – vähemalt maitsev oli! Ma loodan, et teistele ka minu joogid meeldisid.

 

Iga eliitjooksja kujundab oma pudelid ise.

 

Kogenud maratoonarid on kavalad, tunnevad algajate jooksjate nõrkusi. Võibolla olin minagi kellegi manipulatsiooni ohver.
Peale väga kiiret algust, otsustasin hoogu maha võtta. Ootasin järgi aeglasema viieliikmelise grupi. Koos hoidsime üsna ühtlast tempot. Kui vahepeal hakkas kiirus märgatavalt langema, võtsin juhtimise üle. Püüdsin varuga joosta, et distantsi lõpuosas võidetud sekundeid vajadusel kasutada. Vahepeal vaatasin üle õla ning kutsusin teisigi mehi tempot hoidma, kuid vastu vaatasid hapud näod. Üks ütles hädise häälega, et ta ei suuda. Tegin sellest omad järeldused – mehed on väsinud. Ehk oli see põhjus, miks nii otsustavalt peale poolt maad teistelt üksinda eest ära kihutasin (9 km jooksul 1 minut ja 28 sekundit).
See oli grupp, kus pidanuks kannatlikult kauem jooksma. Nr 71.
Staadionijooksja kiirus on maratoni tempo valiku juures eksitav, kogenematuse tõttu puudub tempotunnetus.
Vahepeal jooksin 4 kilomeetrit 3.04 tempos, vaja olnuks vaid 3.17. Kella ei vaadanud, jooksin tunde järgi. Peale 35ndat kilomeetrit olin justkui tormisel merel, lainetasin ühest rajaäärest teise. Ilmselge haamer! Selle peale ütles tugev Eritrea jooksja, kes Sevillas  samuti “tormisel merel” ära käis: “Marathon is marathon, my friend!”
Kokkuvõttes võiks õelda, et kohutav lõpp, kuid tegelikult on sellel lool ilus lõpp!
Minu olukord ei jäänud märkamatuks kaastundlikule publikule. Raja kõrvalt tuli mulle appi naine Boliiviast, jooksis natuke kaasa ja julgustas jätkama. Tema ülesande võttis üle Hispaania vanahärra, kes tegi mulle jõukohast (4.30) tempot. Nende armsate inimeste toel lõpetasin maratoni ajaga 2.29. Uus isiklik rekord!

 

Nyahururust pärit Miriam sai samuti tunda maratoni valusid –  maksapistete tõttu jättis jooksu pooleli.

 

Grupist, millest kärsitult eraldusin, jooksid kolm meest 2.18. See on kiirem, kui rahvusvaheline olümpianorm.
Kui peaksin maratonis olümpiale pääsema, siis mida ma teeksin seal ilma sellise kogemuseta?