English version is here.
Doha maailmameistrivõistluste maraton oli minu jaoks hooaja olulisem võistlus. Selleks valmistusin põhjalikult. Lõppetulemus 73 jooksja hulgas 26. koht on hea saavutus ning ajaline tulemus 2.17.38 ületas ootusi kuna õhutemperatuur südaöisel maratonil oli 30 kraadi. Esimeste meeste tulemused näitavad kui hästi suutsid sportlased keerulistes oludes oma võimeid realiseerida. Meeste maraton erines naiste maratonist nagu öö ja päev. Seda eelkõige seetõttu, et meeste stardihetkel oli temperatuur madalam ning õhuniiskus väiksem. Lisaks mehed nägid naiste rasket katsumust ning tegid sellest õigeid järeldusi. Võimalik, et ka korraldajad tegid naiste jooksust järeldusi ning lisasid rajaäärde rohkem jahutavaid veepudeleid.
Foto: Tairo Lutter/POSTIMEES
Võistluseelsed kuus nädalat veetsin Ameerika Ühendriikides Colorado Springsis, kus viisin läbi mäestikulaagri koos oma treener Mark Mischiga. Colorado õhutemperatuur oli vastavuses Doha omaga, kuid õhuniiskuse näitajad erinesid. Coloradost Dohasse reisisin kõigest 72 tundi enne oma starti. Selline otsus langetati seetõttu et ei peaks Doha ajavahega kohanema, mis tähendas minu jaoks südaöise maratoni asemel pärastlõunast maratoni. Kahel pikal lennureisil kasutasin kõiki neid lahedaid abinõusid, mis stressi vähendaksid: silmaklapid, kõrvaklapid, sinise valguse eest kaitsvad prillid, kompressioonsokid, õli nina ja kurgu niisutamiseks. Dohas elasin oma rütmi, panin hotelli uksele sildi, milles oli kirjas, et tülitada võib alates kell 16.00. Siis kui teised magama läksid, veetsin mina hotellis mõnusalt aega kuni hommikul kella viieni. Siis oli aeg magama minna. Päevavalgust nägin kõigest 2 tundi päevas.
Foto: Tairo Lutter/POSTIMEES
Suurvõistluste eelsed päevad on alati pingelised kuna üritust on kaua oodatud ning selleks on põhjalikult valmistatud ja avalikkuse tähelepanu on suur. Üllataval kombel sai minu jalapöid kergelt vigastada kõigest üks nädal enne maratoni. Nii võib juhtuda kuna organism on koormustest välja puhanud ning suured ootused tekitavad lisapingeid. Jumala abiga suutsin sellest olukorrast niimoodi välja tulla, et ei läinud ülemäära närvi, mis võinuks võistlusele psühholoogiliselt negatiivset mõju avaldada. Lõppeks võistluse ajal pöid ei seganud ning sain keskenduda oma sooritusele. Küll aga härisid mind tossud, mis olid külma veega keha jahutades ülemäära märjaks saanud, mistõttu üks botas loksus jalas.
Foto: Tairo Lutter/POSTIMEES
Telepildis võis rahvusvaheline publik tunnistada seda, kui hästi olid eestlased Doha tingimusteks valmistunud. Meil oli professionaalne meeskond, kes töötas selle nimel, et iga 3 ja 4 kilomeetri tagant saaksime mõlemad energiajoogid, jääd täis nokamütsid ning jäävee korralikult kätte. Ühe laua taga töötas kaks inimest, kellest üks lõhkus jääd ja teine toppis purustatud jää nokamütsi sisse. Joogid olid valmis segatud meie endi poolt. Mina lisasin oma pudeli külge teise pudeli, milles oli jäävesi. Rajal jooksis ringi treener Mark Misch, kes pidevalt toimuva kohta infot jagas. Suur tänu teile: Kristel Berendsen, Harry Lemberg, Kaur Kivistik, Risto Jamnes, Mark Misch, Nick Schuetze.
Võistluskulg oli lõppeks ootamatu, sest ootasin ekstreemsemat võistlust. Stardieelsel ajal tuli treener Mark ning jagas viimaseid juhtnööre. Üks nendest oli – sa pead kiiremini alustama, kui eile kokkuleppisime. Tempo, mille valisin erines eliitgrupist ja viimastest meestest, mistõttu pidin suurema osa distantsist üksinda jooksma. Kahjuks ei suutnud valitud tempot lõpuni hoida, mistõttu viimased seitse kilomeetrit olid rasked.
Foto: Tairo Lutter/POSTIMEES
Vaimsel tasandil on minu jaoks oluline teadmine, et kõik mida teen ja kogen on Jumalaga jagatud. Sellel korral võin julgelt tunnistada, et võimalus koos kaasmaalase Roman Fostiga taaskord koos tiitlivõistlustel osaleda, ei ole mitte juhus, vaid Jumala parim tahe. Dohas mees tõestas kõrge 33. koha ja isikliku rekordi lähedase ajaga, et eestlased on tippkonkurentsis ning suurvõistlusel allahindlusi ei tehta. Suurvõistlusel oleme nagu vennad ning kaasvõitlejad ning seda kõike koos läbi tehes on niipalju ägedam ja lihtsam. Ma siiralt loodan, et võistleme koos veel taolistel suurvõistlustel. Võibolla ehk Tokyo 2020? Jumal teab, aga meie teeme tööd.
Foto: Kristel Berendsen
ERR võistlusjärgne videointervjuu