Djibouti esimene rahvusvaheline poolmaraton - Tiidrek Nurme

Kolm nädalat enne ajaloolist poolmaratonivõistlust Djiboutis sain telefonikõne 20 km maailmarekordiomanikult Bashir Abdilt. Bashir kutsus mind võistlema üritusele, mida ta aitas koos oma treeneri ja olümpiavõitja Mo Farahga korraldada. Bashiri heldusel ei olnud piire – peale selle, et sportlaste eest lubati mitmekülgselt hoolitseda, sain loa ka oma treeningpartner Ibrahim Mukunga Wachira kaasa võtta. Kuna viibisin parasjagu Keenia treeninglaagris baasi ladumas ning muid konkreetseid võistlusi silme ees ei olnud, siis tundus selline vahepala üsna hea ja huvitav väljakutse. Võtsin kutse vastu ning sättisin Djibouti kuumuses toimuva võistluse oma elu- ja treeningplaanidesse.

Snäkipaus Etioopias Sululta treeninkeskuses koos esindusliku seltskonnaga.

Lennureis Keeniast Djiboutisse toimus üheksa tunnise ümberistumisega Addis Abebas, Etioopias. Kasutasin võimalust ning läksin taksoga lennujaamast Sululta treeningkeksusesse, kus viibisid ka Mo Farah, Bashir Abdi ja kõik teised tuntud Somaalia juurtega jooksjad. Seal meenutasin jooksuradu, mida õppisin tundma Etioopia treeninglaagris aastal 2013. Boonuskes head treeningpartenrid ning meeldiv seltskond.

On au tuua Eesti lipp Aafrika kaartidele, seda muidugi Tallinna Maratoni särgiga 🙂

Võistluseks mul vähese etteteatamise aja tõttu palju aega valmistada ei olnud, seega võtsin seda huvitavat väljakutset üsnagi pingevabalt. Sellegipoolest kruvis pingeid üles vähene infoliikumine, mida Aafrika tingimustes esmakordselt korraldatud ürituselt oodata võis. Näiteks viisa sain alles kaks päeva enne väljalendu ning lennukipiletid päev enne väljalendu ning koroonatesti tulemused kõigest mõni tund enne lennuki väljumist. Valmistusin millekski, mis iga hetk võis ära jääda ning viimase hetkeni puudus teave rajatrassi ja kaasvõistlejate kohta.

Selge oli see, et võistlus toimub kuumas kliimas. Selleks valmistumiseks jõudsin teha viis treeningut sarnastest tingimustes. Eelmisel aastal kirjutatud bakalaureusetöö ning subjektiivse enesetunde põhjal võin kinnitada, et sellest jäi ilmselgelt väheks. Pildil mõõtsin kehakaalu enne ja pärast treeningut Rumuruti päikese all. Saadud info põhjal hindasin oma aklimatiseerituse taset.

Djiboutis võeti meid kuninglikult vastu, kõik minuga saabunud sportlased kutsuti nimeliselt tavareisijatest kõrvale, et saaksime kiiremini koroonatesti tehtud ning hotelli eskorditud. Taolist testimismeetodi pole ma selle koroonaaasta jooksul veel mujal näinud – sülitasime purki, lisaks torgiti nina ja kurku.

Djibouti esimest rahvusvahelist poolmaratoni võistlust reklaamiti kohalikele tuntud staaridega. Kuna stardinimekiri oli kirev, siis materjalist puudust ei tulnud.

Hotell oli vist selle riigi kõige parem üldse – küllap kõikide võimalike tärnidega. Minu toa aknast sillerdas meri ning kasvasid palmipuud. Hotellil oli oma privaatrand, mida valvasid rahvusvahelised piirivalvurid. Hiljem vaatasin, et toa hind oli 320 eurot öö kohta.

Juba teisel saabumispäeval sain kokku ühe ameeriklasega, kes on elanud seal koos oma perega 26 aastat. Kõigi nende aastate jooksul on ta juhtinud mitut heategevusorganisatsiooni, mis aitavad vähendada sotsiaalset ebavõrdsust. Kuigi mees on juba eakas, on ta reibas nagu tippsportlane. Ta tutvustas mulle ümbruskonda. Djiboutis on suur hulk erinevate riikide sõjaväebaase ning tohutult suur sadam, mõlemad tänu riigi soodsale asupaigale Punase mere ja India ookeani suhtes. Kahjuks on Djibouti tööhõive madal, mistõttu on vaesus tänavapildis äärmiselt silmatorkav.

Võistlejate startlist oli esmaklassiline. Kohal oli vähemalt 10 olümpiasportlast, kes hakkavad Tokyos võistlema, eesotsas maailmarekordimeeste Bashir Abdi ja Mo Farahga. Olgugi, et kohal olid kuulsad nimed maailma eri paigust, käis kogu trall Mo ümber. Ma ei ole elus veel seesugust kangelaskultust nii lähedalt näinud. Jah, ma olin tribüünil, kui Usain Bolt Pekingi olümpiamängudel imetegusid tegi, kuid see kogemus jäi Djibouti kõrval kaugeks. Kaamerad saatsid teda absoluutselt igal pool, kuhu ta läks.

Enne meie saabumist staadioniareenile, kus asusid nii stardi- kui ka finišiala, oli staadionitäis rahvast juba kohal. Ülivõimas oli see hetk, kui Mo oma autoukse saabumisel lahti tegi, iga tema liigutust saatsid publiku ovatsioonid. Teised sportlased vaatasid kõike kuivalt pealt.

Võistlus ise oli väga kummaline ning hindan oma etteastet rahuldavaks. Kummaline just seetõttu, et kõik mis ees ootas, oli tundmatu – trass, asfaldi kvaliteet, õhukvaliteet, kaasvõistlejate algustempo jne. Kõige selle juures lõi võistluseelse enesetunde hindamise segamini toidumürgitus, mille osaliseks sain juba teisel saabumispäeval.

Stardijoonel tervitas meid riigi president (valges). FOTO: Joeri De Coninck

Ligi sajapealise jookjaterivi hulgas lõpetasin kõrgel 16. kohal, kuid tean, et võinuksin olla top kuue hulgas, kui oleksin kõiki asjaolusid õigesti hinnanud ning need distantsile projekteerinud. Sisuliselt alustasin esimesed kolm kilomeetrit Eesti rekordi tempos, arvestamata, et väljas on 30 kraadi kuumust, lauspäike ning kuum asfalt, saastunud õhk ja muud tipptulemust takistavad asjaolud. Selle peale oleks vist professor Vahur Ööpik mind bakalaureusetöö kaitmiselt tagasi võtnud. Aga teised tegid ka nii, rumalamad punnitasid isegi kauem ning kõrbesid ka suuremalt. Ligi pooled katkestasid. Õnneks sellest suutsin hoiduda, langetades tempo peale viiendat kilomeetrit ning korjasin ükshaaval langenuid nagu varajasi maasikaid. Joogipunktid olid ka olemas, aga sealt sai sooja vett, mis keha ei jahutanud. Õhk oli läppunud erinevate lõhnadega – väljaheide, solk, suits, plastikukärsakas, põlenud diisel, õlu jne… Niipalju erinevaid lõhnu pole veel ühelgi võistlusel tundnud.

Selline nägi välja rajatrass ühel väikesel lõigul, nooled tähistavad liikumissuunda.

Pildil Euroopa jooksjate näod jutustavad loo. Vasakult: Benjamin Choquert (FRA), Florian Carvalho (FRA), Krystian Zalewski (POL), Tiidrek Nurme (EST) FOTO: Joeri De Coninck

Djibouti esimeselt poolmaratonilt lahkusin väga huvitavate muljetega. Üks neist, mis tõenäoliselt ka kauaks mällu sööbib, oli Bashir Abdi ja Mo Farah teene Djibouti ühiskonnale. Mõlemad Somaalia juurtega jooksjad võinuks ju tegeleda asjadega, mis ainult neile tulu toob. Ei, nad seisid kahe maailma vahel – lääne ühiskond ja kolmas maailm. Kasutasid kõike, mis neile antud oli, et see esimene rahvusvaheline poolmaraton Djiboutis ellu viia – tuntust, raha, keelt, kultuuri, tutvusi, oma aega jpm. See, mida Djibouti rahvas vastu sai, oli võimas ühtekuuluvustunne, motivatsioon ja lootus eeskujude näol. See, mida meie osalejad vastu saime – kogemus ja emotsioon ning võimalus olla teerajajate hulgas. Olen südamest tänulik kõigile korraldajatele ning Jumalale võimaluse eest olla osaline selles ootamatult sülle kukkunud projektis.