Ühel vabal päeval sõitsin oma armsa õe Riinuga Evergreensis elavatele sõpradele külla. Veetsime toreda õhtupooliku inimestega, kes majutasid minu pere meie esimesel Ameerika reisil. Mälestused 14 aasta tagusest kogemusest on väga eredalt meeles, elu nagu Ameerika filmis.
Meie esimene võõrustajapere esimese Colorado laagris 14 aastat tagasi.
Evergreensi läheduses asub Mount Evans. See on üks Colorado 53st üle 4000 m kõrgusel asuvast tipust, mille otsa on võimalik autoga sõita. Nii tegimegi! Vallutasime selle mäe laenatud vana Hyundai Sonataga.
Kui tagasi alla hakkasime sõitma, avastasin, et auto roolivõim ei tööta. See tähendas seda, et autorooli oli väga raske keerata, justkui sõidaks vana vene veoautoga. Tagasiteel nägime kahte inimest hääletamas. Ilma pikema mõttepausita võtsime Liibüast pärit isa ja poja oma tagaistmele. Selgus, et mehed olid jalgsi mäkke matkanud, aga alla tahtsid autoga. Väidetavalt olid nende jalad nagu makaronid. Vist mingi mägironijate termin. Nii sõitsime edasi neljakesi. Katkise autoga, millel ei olnud roolivõimu. Kõik mõtlesid, et mis siis juhtub, kui rool ei keera enam üldse. Siis võinuks ju otse kuristikku kihutada. Poolel teel väljusid meie autost liibüalased, seal oli nende matka alguspunkt ja auto. Edasi sõitsime kahe autoga, liibüalased meile järele. Nad tahtsid kindlad olla, et turvaliselt alla jõuame. Lõpp hea, kõik hea!
Õe Riinuga Mount Evansi matkarjal.
Vaadates tagasi meie reisikogemusele näen selles loos väga otseseid seoseid minu viimase poole aastaga. Nimelt poolaasta algas mõõnaperioodiga eelmise aasta novembrikuus, kui jäin mõne nädala jooksul ilma kolmest olulisest partnerist. Näiteks isa lahkus igavikku ning Mukunga sattus dopinguskandaali. Hoolimata emotsionaalsest traumast otsustasin täisgaasil eluga edasi liikuda. Poole aasta jooksul viisin ellu kaks Keenia laagrit, ühe Portugali laagri ning suvel võtsin ette Colorado juubelilaagri. Kõike seda saatis koostöö paljude inimestega ning mitmete organisatsioonidega. Lisaks vabatahtlik töö kiriku juures ning avalikud etteasted lasteaias, koolis ja spordiorganisatsioonides.
Team Estonia koolituspäev
Saavutuseks pean kahe oma Keenia partneri Euroopasse, Aasiasse ja Ameerikasse treenima ja võistlema aitamise. Olen teinud palju, kuid minu emotsionaalsed ressursid on olnud otsakorral. Märkan seda pingelisemates olukordades, kui kipun kontrollivalt käituma ning kergesti ärrituma. Märkavad seda ka teised, kellega lähemalt kokku puutun. Olen justkui selle Hyundai Sonata roolis, mille roolivõim ei tööta, kuid liigub edasi. Mitte ainult ei liigu, vaid kannab ka teisi inimesi. Samas näen oma elus neid Liibüa mehi, kes minu tossava auto tagaistmelt abimeesteks on asendunud. Tänan oma perekonda, treenereid ning spordiorganisatsioone ja kõiki sõpru nii Eestis, USAs kui Keenias.
Päeva lõpuks jõuan ikka vanale tõdemusele, et kõik ei ole ega tohigi olla enda kätes. Koorma teeb kergemaks usk ja teadmine, et Jumal ei anna talumatut koormat. Paslik oleks tsiteerida minu Ameerika treeneri visiitkaardil olevat sõnumit: “God is good and life is hard. Life is hard and God is good.“
Loo moraal ei ole see, et minge „roolivõimuta autoga“ inimesi aitama. Tihti on targem see auto ära parkida ning istuda esiistmelt kellegi teise auto tagaistmele. Milline on sinu roll? Äkki oled sina see Liibüa mees, kes abivajajana muutub abi andjaks? Või oled juht, kes peaks rooli üle andma? Või autoomanik, kes peaks auto remonti viima?
Tsitaat Piiblist. Matteuse 11: 28-30
“Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!”
TÄNAN KÕIKI ABILISI SELLEL SUUREPÄRASEL TEEKONNAL!
Nimeliselt mainin ära minu praegused meeskonnaliikmed:
Treener Mark Misch
Abitreener ja mänedžer Harry Lemberg
Mänedžer Charles Paanakker
Vaimulik mentor Brad Bartz ja Nick Schuetze
Massöör Peeter Nigol
Spordiarstid Agnes Mägi ja Mihkel Mardna
Abikaasa Maili koos lastega
