 |
| Täna seitse aastat tagasi |
See pealkiri ei ole liialdus, sest meie esimesed seitse abieluaastat on jätnud mulle mulje, et elan koos inimesega, kes on liiga hea.
 |
| Rõõmsalt see kõik algas |
Maili on minu isiklik treener, arst, psühholoog, sekretär, pastor ja füsioterapeut. Pole teist inimest, kelle käest nii palju nõu küsiksin. Mul on vedanud, et ta on targem kui mina. Igale minu küsimusele on tal arukas vastus, kõige sagedasem nendest on: „Sa pead ise otsustama!“
Olen püüdnud Maili rahaasjadesse mitte sekkuda, kuid ikka ja jälle üllatun, kui lahkelt ta raha jagab. Vahel on abivajajale läinud terve tema kuupalk.
 |
| Pulmatort |
Sportlasena reisin palju ringi. Sellel aastal viibin perest eemal peaaegu viis kuud. Paljud tuttavad küsivad meie käest, et kuidas me küll suudame üksteisest nii kaua lahus olla. Maili vastab lühidalt: “Olen sellega leppinud ja arvestanud, et Tiidrek laagrites viibib.“ Pean tõdema, et Maili on teinud kõik selleks, et mul hea oleks.
 |
| Perega Keenias 2014. aasta |
Mõnikord, kui meie neljaaastane poeg häirivalt valjusti jonnima hakkab, vaatan ja imestan, kui rahulikult Maili teda rahustada oskab. Lastega on tal üleüldse eriline side, nende hingemaailma tunneb ta hästi.
Sügisel läks ta kooli õpetajaks. Püüdsin teda veenda sinna mitte minemast, kuna palk on väike, aga töökoormus suur. Tema vastas kõhklusteta: “Tahan tegeleda erialaga, mille omandanud olen.“ Mis saaks Eesti riigist siis, kui kõik inimesed nii mõtleksid?
 |
| Leping kogu eluks |
