Veetsime hulk aega Addis Ababa liiklusummikutes, kui taksoga treeningult koju sõitsime. Autos oli palav ning kopsud suitsesid vingugaasidest. Suurlinna liiklusummik on suureks abiks siinsetele vaestele. Nad kõnnivad väljasirutatud peopesadega autode vahel ning küsivad raha. Enamasti on kerjamas näha beebidega emasid, tänavalapsi ja purjus mehi. Oli autojuhte, kes viskasid paberraha hoolimatult aknast välja – see vallandas tormijooksu tuule käes lendavale rahale.  
Meiegi auto juures peatus üks umbes kaheksa aastane tänavalaps. Pikema jututa kamandas taksojuht lapse minema ning õpetas meid: “Neile rumalatele ei tohi raha anda!” Nägime ka kiirtee ääres liikumatult lamavas tolmust meest. Hõikasin ehmunult autojuhile:”Seal on surnud mees!” Tema, aga vastu:”Ei, ta ei ole surnud, vaid lihtsalt rumal inimene!” Ja me sõitsime edasi.
Etioopia takso – VAZ-2101
Milline oleks küll maailm, kui me kõik niisuguse suhtumisega oleksime? Õnneks on mõni, kes mõtleb teisiti – ema Teresa. Kui ema Teresa 50-ndate aastate alguses oma tööd Indias alustas, leidis ta ühel päeval tänavalt sureva naise, kes oli hüljatuna rottide ja sipelgate ohvriks. Ta võttis naise sülle ja kandis ta haiglasse. Seal aga keelduti naist vastu võtmast. Seejärel kauples ema Teresa linnavõimude käest ühe hoone, kuhu ta leitud naise ravile viis. Juba ühe ööpäeva jooksul oli ema Teresa toonud sinna mitmeid asukai