Ajame õiget asja!

Jah, olen tagasi. Siin, kus vormin oma keha kiiresti jooksma, Keenias.

Treeninglaagri esimene emotsionaalne moment oli külaskäik Mukunga orvuks jäänud kasuõe Winfriedi internaatkooli. Pidime Mukungaga tasuma tema õppeaasta viimase arve.

Läksin sinna kerge uudishimuga, tahtsin ju teada kuidas läheb tüdrukul, kelle aitasime koos hulga toetajatega sinna kooli õppima. 

Sissejuhatuseks korraldas koolimaja direktor meile väikese ringkäigu kooli territooriumil. Tegemist on suurejoonelise projektiga, mis on alles kujunemise järgus.  Hoolimata suurtest ehitustöödest, käib õppetöö täies hoos. 

Tüdrukutel oli parasjagu eksam. Direktor saatis õpetaja klassiruumi Winfriedi kutsuma. Ootasin põnevusega. Tüdruk lähenes meile reipal jooksusammul. Tervituseks ulatas ta arglikult oma käe.  Ta oli liigutatud, ka Mukunga oli liigutatud. Keenialasele omaselt: häbelik särasilmne pilk, lai naeratus näol ning tasane hääletoon. Direktor astus viisakusest mõned sammud eemale, ta tunnetas tundelist olukorda..

Peale lühikest jutuajamist läks Winfred tagasi oma klassiruumi. Direktor hüüdis veel järgi:“Mitmes olid sa viimase eksami tulemuse põhjal?“ Winfreid vastas:“Kahekümnes.“ Direktor omakorda:“Tööta hoolega, siis oled viieteist hulgas ning sammhaaval juba kümne hulgas.“

Nägin Winfredi esimest ja viimast korda veebruari kuus. Toona kirjeldas orvuks jäänud tüdruku hingehaavu kogu tema olemine, kaotas ta ju emakese, selle kes talle toiduse andis, riietas ning kooli saatis. Nüüd nägin särasilmset, kaunist, ilusasti riietatuna tütarlast.

Selle külaskäiguga, sain kinnitatud, et ajame õiget asja. Üllatas mind see, kui lihtsalt ja reaalselt on võimalik kellegi elu paremaks muuta.

Heategevusprojektiga saab lähemalt tutvuda SIIT