Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) rajaja Pierre de Coubertin sõnastas olümpiamängude moto: “Tähtis elus ei ole võit, vaid osavõtt. Oluline pole olla võitja, vaid hea võistleja.” Need on kuldsed mõtted, millele rajada maailma kõige olulisemad rahvusvahelised spordivõistlused.

 

 
Võitjaid on alati rohkem kui medalimehi. Paljudel on kalduvus näha elu üksüheselt – medalimees on võidumees ning teised kaotajad. Rekordite püstitajad on tublid, aga teised ebaõnnestujad. See, mida Pierre de Coubertin öelda tahtis, on hoopis vastupidine. Kõige tähtsam ei ole medal, vaid võimalus osaleda. Kõige olulisem ei ole rekord, vaid soov anda oma parim.
 
Viimastel kergejõustiku maailmameistrivõistluste kangelane oli minu silmis Sri Lanka 1500 m jooksja Chaminda Indika Wijekoon. Ta ei võitnud medalit. Ta ei jooksnud 1500 m jooksu finaalis. Paljudele jäi ta märkamatuks. Mulle aga mitte, sest kohtusin temaga esimest korda aastal 2007 Keenias Kipchoge Keino rahvusvahelises treeningbaasis. Ta saadeti Sri Lankast Keeniasse kolmeks aastaks treenima. Teades, mis koormustega selle treeningbaasi sportlased treenivad, hakkas mul temast kahju. Seal on treeningkoormused ebainimlikult suured. Tema tuli aga vähemalt kolmeks aastaks. Teist korda kohtusin Chamindaga aasta hiljem sealsamas. Ta nägi haiglane välja. Silmad o