Minu elu esimene maratonikogemus Valencias oli tõeline seiklus. See seiklus kestab veel edasi: parasjagu on käsil taastumisperiood.
Sain lennukiaknast suurepärase pildi Valencia linnale. Sellel on maratoni stardi- ja finishipaik (suur basseinidega hoone) ning sportlaste hotell.
Vaade hotelli aknast. Suur hoone keskel on võistluskeskus, sellest paremale jääb sild, kus oli stardiala.
Võistluseelsete päevade üks suuremaid üllatusi toimus maratoni technical meetingul. Seal selgitati tippjooksjatele joogipunktide süsteemi ning tempotegijate ülesandeid. Mina pidin valima kahe grupi vahel. Üks pidi läbima pool maad ajaga 1:06.15 ja teine 1:08.00. Neile, kellele kumbki grupp ei sobinud, hakkasid sõna otseses mõttes sekunditega kauplema. Mõtlesin, et selline põrsakauplemine on ainult staadionil lühematel jooksudistantsidel. Aga võta näpust, matemaatikuid jagub maanteelegi, mina nende hulgas.
Peale stardipauku hakkasin kaardistama tempotegijate paiknemist. Ühel hetkel avastasin, et mõlema eelpool mainitud gruppide jänesed jooksid kõik üheskoos, ei mingeid tempoerinevusi – üks puder kõik. Vaikselt ja sujuvalt õnnestus mul koos ameeriklase Christopher Zablockiga üle võtta üks tempotegijatest, kes hakkas meile tööd tegema.
Nii lihtne see riietus oligi.
Rumala otsuse langetasin 10. kilomeetri vaheajapunktis, kui kaotatud joogipudeli pärast seisma jäin ning tagasi selle järele jooksin. Lohutab mind see, et jooksuvõistluse käigus pidigi IQ madalam olema.
Esimesed 20 kilomeetrit läbisime väga mugavas rütmis, poleks osanud arvata, et juba mõne minuti pärast on olukord kaootiline.
Peale tempotegija kõrvale astumist 21. kilomeetril ütles Christopher, et võtaksin tempotegemise kolmeks kilomeetriks üle. Nii tegingi, kuid siis hakkas ootamatult vaevama maksapiste, millega kaasnesid hingamisraskused, kõht tõmbus tugevasti krampi. Olin sunnitud tempot langetama, ameeriklane jätkas oma teed. Ta jooksis lõpuni üksinda, saades ajaks 2.15.39.
30. km vaheajapunktis oli selge, et head tulemust ja olümpianormi ma ei saavuta. Tekkinud olukorra tõttu otsustasin Lily järgi oodata, et temale sobivas tempos koos lõpuni joosta.
Meie meeskond Valencias. Koos Lily ja Harryga.
Lily võitles väga keskendunult ning vapralt – ei lasknud ennast segada jalgujäänud jooksjatest ega televisioonikaamerast. Hoolimata kurnatusseisundist suutis ta tempot hoida ning alistada olümpianormi 1 min ja 30 sekundiga. TrioTo Rio! Kaks kolmest on “paadis”.
Järgmine etteaste toimub 5. detsembril Genovas. Tegemist on Šveitsi suurima tänavajooksuga, kus osaleb ligikaudu 36 000 inimest. Mina võistlen 7,3 kilomeetri distantsil. Ürituse info on SIIN.