Minu elu esimene maratonikogemus Valencias oli tõeline seiklus. See seiklus kestab veel edasi: parasjagu on käsil taastumisperiood.
Sain lennukiaknast suurepärase pildi Valencia linnale. Sellel on maratoni stardi- ja finishipaik (suur basseinidega hoone) ning sportlaste hotell.
Vaade hotelli aknast. Suur hoone keskel on võistluskeskus, sellest paremale jääb sild, kus oli stardiala.
Võistluseelsete päevade üks suuremaid üllatusi toimus maratoni technical meetingul. Seal selgitati tippjooksjatele joogipunktide süsteemi ning tempotegijate ülesandeid. Mina pidin valima kahe grupi vahel. Üks pidi läbima pool maad ajaga 1:06.15 ja teine 1:08.00. Neile, kellele kumbki grupp ei sobinud, hakkasid sõna otseses mõttes sekunditega kauplema. Mõtlesin, et selline põrsakauplemine on ainult staadionil lühematel jooksudistantsidel. Aga võta näpust, matemaatikuid jagub maanteelegi, mina nende hulgas.
Peale stardipauku hakkasin kaardistama tempotegijate paiknemist. Ühel hetkel avastasin, et mõlema eelpool mainitud gruppide jänesed jooksid kõik üheskoos, ei mingeid tempoerinevusi – üks puder kõik. Vaikselt ja sujuvalt õnnestus mul koos ameeriklase Christopher Zablockiga üle võtta üks tempotegijatest, kes hakkas meile tööd tegema.