Esimene reisipäev on möödunud lennukites ning lennujaamades. Tallinn – Stockholm – Doha ja Nairobi. Praegu viibin Doha lennujaamas. Lend Nairobi väljub öösel kell 1.00. Kui hästi läheb, siis kogu reis Tallinnast Iteni kestab 24 tundi.
Minu reisikaaslaseks on Jekaterina Patjuk (Katja), tema tuleb Keeniasse samadel eesmärkidel nagu minagi. Joosta ja palju joosta. Katja on varem Keenias käinud kolmel korral.
Hommikul panime kaltsud selga ning asusime teele. Keeniasse minekuks on mul alati ühed riided, neid ma Eestis ei kanna. Enamasti kotakad vanad riided, millede määrdumine mind ei häiri. Nii tore oli need kapist välja võtta – palju mälestusi. Nagu paneks tööriided selga.
Kui esimest korda Keeniasse sõitsin, siis lend Nairobi väljus Heathrow lennujaamast. Juba lennuki ooteruumis oli õhus Aafrikat. Kuigi olin alles Londonis, viibisin juba Aafrikas. Seal olid ju kõik inimesed Nairobi minemas, enamus neist kohalikud keenialased. Spetsiifiline higilõhn ning keenialastele omapärane rahulikkus – see oli see, mis lummas.
Nüüd, Doha lennujaamas, kogen Araabia poolsaare õhustikku. Ma pole kunagi siin jalga maha saanud, aga juba lennujaama kultuur on erinev. Mind ümbritsevad valgetes kostüümides mehed ning mustades kostüümides naised. Mingi hetk on grupp inimesi, selleks ettenähtud kohas, ninuli maas ning ülistavad Allahi. Inimeste viisakus, konkreetsus ning enesekindlus jätavad sügava mulje. Lennujaama uhked reklaamautod ning kallid esemed peegeldavad Doha linnaelu. Qatar, väike riik, on ju naftast pururikas. Siinne majandus on maailma üks kõige kiiremini kasvav. Kokkuhoidu pole kusagilt näha.