Dopinguproov ja minestamine

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. Kuu alguses saabusin tagasi Keeniast kodumaale. Nüüd aga olen Sloveenias krossijooksu Euroopa meistrivõistlustel.

Eile hommikul kell 6.50 koputas minu uksele dopingukütt. Riietusin ning läksin dopinguproovi. Minu üllatuseks tuli kaasa ka krossijooksu üheksakordne Euroopa meister Sergei Lebid. Kuna dopinguproovi ruumi sisenes ainult üks sportlane korraga, siis lubasin Sergeil esimesena minna. Istusin uksetaha ja ootasin oma järjekorda. Mõõdus 30 min, kui ruumist väljusid jooksusammul kaks inimest. Kummalisel kombel nad kiirustasid vee järgi. Jõudsin vaid korra silmi pilgutada kui need kaks ametnikku olid täidetud veeklaasiga tagasi dopingiruumis. Mõõdus teine pooltund. Muutusin juba kärsituks kuna tavaliselt võtab vereproovi andmine 15 min aega. Mõõdunud oli 1 h ja 15 min kui kahvatu näoga Sergei väljus lõpuks dopinguruumist. Saabus minu kord verd andma minna. Küsisin ärevate arstide käest, mis juhtus. Nemad väitsid: “Lebid minestas verd nähes, pidime teda turgutama, et saaks proovi võtta.”

Täna toimusid Euroopa krossijooksu meistrivõistlused Sloveenia väikekülas Velenje. Minu distantsiks oli 9870m. Eesmärk oli joosta keskmine kilomeeter 3 minutiga ja võitjale kaotada mitte rohkem kui 1 minutiga. Tulemuseks sain keskmise kilomeetri ajaks 3.02 ja kaotus võitjale täpselt 1 min. 79 jooksja hulgas sain 33. koha.

Hindaksin tulemust keskpäraseks. Distantsil olid häirivateks faktoriteks diafragma valud (segas hingamist), säärekrambid ning külm ilm. Kuna see võistlus ei olnud meie jaoks olulise tähtsusega, siis olen saavutatuga rahul.

Peale minu osalesid võistlusel ka Laura Suur, Sergei Tserepannikov, Jekaterina Patjuk ja Andi Noot. Tiimijuht oli Toomas Tarm. Eesti koondise parim tulemus oli Laura Suure U23 11. koht.