Juuni lõpus osalesin Sloveenias Mariboris oma elu 12. võistkondlikel Euroopa meistrivõistlustel. Kahekümne aasta jooksul olen esindanud Eesti kergejõustikukoondist sellises formaadis üritustel suisa 17. korral. Huvitaval kombel on see üks minu sportlaskarjääri kõige kõnekamaid näitajaid – 12 korral poodiumikoht ehk Top 3 hulgas. See on isegi World Athleticsi sportlasprofiili saavutuste all välja toodud. See on üritus, kus saan kindlas kõneviisis väita: 5000 m jooks oli minu ala.
Mariboris lõpetasin 5000 m distantsi 13. positsioonil. Võistluseelselt prognoosisin, et konservatiivse taktikaga oleks realistlik kuus meest ära võita, kuid suutsin edestada kolm. Suureks mõjuteguriks olid ilm ja venima jäänud lennureis – lendude hilinemise tõttu veetsin teel suisa 24+ tundi. Võistluse ajal näitas temperatuur 30 kraadi, samas kui Eestis treenides sain vaevu 12-kraadise ilmaga harjutada. Taktika oli hoida end rivis lõppu kuni viimase kilomeetrini ja siis kiirendada, kuid kuumus nõudis oma ja kaotasin rohkem energiat, kui prognoosisin. Käiguvahetuseks enam jaksu ei jagunud. Esimesed mehed olid Euroopa staadionijooksu tipud, mina aga maratoonar, seega võtan oma tulemuse väärikalt vastu.
Eesti koondis lõpetas üldarvestuses 11. kohal – teise liigasse püsima jäämiseks pidime mahtuma top 13 hulka.
Võistkondlikud Euroopa meistrivõistlused kandsid enne 2009. aastat nime Euroopa karikas (European Cup). Lisaks nimevahetusele on ka võistlus ise ajas muutunud. Muudetud on liigade nimetusi ja riikide arvu erinevates liigades. Lisaks on katsetatud erisuguseid võistlusformaate. Näiteks aastal 2009. aastal toimusid Bergenis pikemad staadionijooksud „viimase mehe jooksu“ formaadis – pärast kolmandat ringi hakati võistlejaid järjest rajalt eemaldama. Toona oli pigem Euroopa kergejõustikuliidu identiteediotsingute tulemus kui sportlik vajadus. Viimastel kordadel on ära kaotatud 3000m distants.
Kuigi minu hooaja peamiseks sihiks olid sageli suvised tiitlivõistlused, olid just VEMid need, millel oli minu jaoks eriline tähendus. Seal kogesin isiklikku arengut, tugevat meeskonnatunnet ja võimsaid eduelamusi – alavõidud ja poodiumikohad kinnitasid tehtud töö väärtust.
Sportlaskarjääri jooksul avanes mul harukordne võimalus võistelda kodupubliku ees koguni neli korda. Kolmel korral õnnestus mul jõuda poodiumi kõrgeimale astmele ning korra lõpetasin auväärsel teisel kohal. Võidupilt pärineb 2014. aastast Tallinnast, kui triumfeerisin esiliiga 5000 meetri jooksus, teisena lõpetas tulevane Euroopa maratoni meister ja olümpialane Koen Naert.
Üks enim edu toonud taktikatest oli juba esimesel ringil grupi ette minna, tempo alla võtta ja oodata, kuni keegi – tavaliselt kõige rahulolematum – initsiatiivi haaras ja kiirust tõstma hakkas. 5000 meetri jooksus toimus tempomuutus enamasti viis ringi enne lõppu, 3000m jooksus kolm ringi enne lõppu. Sealt edasi oli lihtne: tuli esimestega kaasa minna ja finišis tuul alla teha. Alati see küll 100% ei õnnestunud.
Oluliseks enesearengu osaks pean ka vaimulikku kasvu. Mäletan selgelt, kui suurt uhkust tundsin 2014. aastal Tallinnas saavutatud 5000 meetri jooksu võidu üle. Istusin hotellitoas oma voodi äärel, hinges elevus ja soov liituda koondisekaaslastega. Asjatu edevus, koduriigis korraldatud üritusel puudusid ju meeskonna koosolekud. Äkitselt meenus mulle üks piiblisalm 1. Korintlaste kirjast:
„Sest mis tõstab sind esile? Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, miks sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda saanud?“
See mõte puudutas mind sügavalt. Ma teadsin, et ees ootab uus päev ja uus võimalus end tõestada. Kuid minu jaoks on alati olnud tähtis jääda truuks oma südametunnistusele. Olen tänulik, et ka eduhetkedel on Jumal mulle meelde tuletanud seda, mis tõeliselt loeb — et jääksin alandlikuks ja tasakaalukaks. Ehk peitub just siin ka pika sportlaskarjääri saladus?
Pildil on poodiumimehed: esikohal Hendrik Ingebrigtsen, teisel kohal mina ning kolmandaks tuli Belgia jooksustaar Bashir Abdi. Mõlemad mehed on tänaseks Euroopa meistrid, Bashir lisaks ka Euroopa rekordiomanik maratonis ja mitmekordne olümpiamedalist.
Kolmel korral olen parandanud ka 3000 m isiklikku rekordit (2005, 2006 ja 2008). Aastal 2008 Tallinna Eurooopa karikal kui jooksin aja 7.57.28, oli see kõigi liigade peale kõige kiirem tulemus – mis tähendas toonases formaadis väga väärtuslikke lisapunkte koondisele. Siis arvestati kõikide liigade tulemused kokku, seejärel tekitati riikide pingerida. Eesti sai sellises pingereas ajalooliselt kõrgeima koha ning pääses teisest liigast esimesesse.
On olnud ka omajagu naljakaid või ootamatuid seiku. Näiteks ühel aastal 2015 (Heraklion) ajas rajaäärne kohtunik ringide lugemise sassi ning jooksime 5000 m asemel 5400 m. Toona sai seda kogemust oma blogivahendusel selliselt kommenteeritud:
“Esimesel võistluspäeval toimunud 5000 m jooks kujunes kokkuvõttes 5400 m jooksuks. Kohtunik ajas ringide lugemise segamini. Võistlejad said poolel distantsil aru, et midagi läks tablool valesti. Kuus ringi enne lõppu tuli raja äärde meesterahvas, kes hõikas kõigile jooksjatele järele jäänud ringide arvu.”
“Seejärel kinnitas tabloo mehe juttu. Kuna tegemist oli taktikajooksuga ning üsna aeglase tempoga, siis uskusin kohtunikku ja usaldasin tablood,” muljetas Nurme. “Tundus, et kõik sportlased said sellest üheselt aru (keegi ei kiirendanud enneaegselt) ning nii võistlesimegi lõpuni. Saavutasin teise koha, esimene koht jäi taktikaliste otsuste tõttu kättesaamatuks.”
Üks äge kogemus on see, kuidas Eesti kergejõustiklased elavad omadele kaasa. Vahel leiavad sportlased aega isegi oma võistluskatsete vahepeal hõikeid teha – nii kuulsin Mariboris näiteks kaugushüppesektorist jõulist kaasaelamist. Minu mällu jääb ikka ja alati Ants Kiisa sügav bassihääl: “Tiidrek, läheb, läheb!” Tema on osalenud sisuliselt kõikidel VEMidel alates 90ndate algusest. Algusaastatel ise võistlejana, hiljem juba treenerina.
Pildil on heiteala inimesed Heraklionis 2015. Vasakult teine on sügava bassihäälega Ants Kiisa – mees, kelleta Euroopa meeskondlikke meistrivõistluste fännisektorit polekski nagu olemas.
Algusaastatel oli vaese eestlase jaoks võistlushotelli Rootsi laud midagi täiesti uut. Kui Taanis Odenses toodi lauale lõhepraad, siis – mida eestlased tegid? Võin öelda, et taldrikule riisi jaoks ruumi ei jäetud! Õnneks sellise õgimisega kaasa ei läinud, mida näitas ka minu esimene alavõit. Nüüdseks oleme küll ilmselt rohkem küllusega harjunud. Viimasel VEMil oli minu jaoks uueks nähtuseks hoopis droonid – jõudsin isegi mõelda, et äkki mõni kukub pähe. Ja muidugi ka sööklasse sisenemisel kasutatud QR koodid. Kes oleks arvanud, et sellise arengu jõuan ära näha?
Ootamatu karjääripööre toimus pärast minu esimest Euroopa karikavõistlust. Nimelt küsis mu toonane treener pärast ebaõnnestunud taktikajooksu ainult ühe küsimuse: „Kas käisid jalutamas või?“ Sellele polnudki muud vastust – tuli uus treener leida. Kes oleks osanud tollal arvata, et sellest “jalutajast” saab üks Eesti koondise suurimaid punktitoojaid järgmise 20. aasta jooksul?
Pool teenest kuulub usaldusväärsetele partneritele, kelle abiga olen saanud nii isiklikult areneda kui ka väärikalt oma riiki esindada!
See Mariboris tehtud foto kannab endas sügavat tähendust – eelkõige treeneri ja sportlase vahelise koostöö tõttu. Tribüüni paremas ülanurgas on näha treener Harry Lembergi midagi hüüdmas; mida täpselt, jäi muu melu varju. Just Harry oli see treener, kes võttis selle „jalutaja“ enda hoole alla. Ülejäänu on juba kirjas ajalooraamatutes. Minu enda samm on tänaseks muutunud – staadionimehe sammust on saanud maratoonari oma. See ongi nüüd minu uus ala.
Nimeliselt mainin ära minu praegused meeskonnaliikmed:
- Treener Mark Misch
- Abitreener ja mänedžer Harry Lemberg
- Mänedžer Charles Paanakker
- Vaimulik mentor Brad Bartz ja Nick Schuetze
- Massöör Peeter Nigol
- Spordiarstid Agnes Mägi ja Mihkel Mardna
- Abikaasa Maili koos lastega
