Nädalavahetusel sai üks asi selgeks, koroona ei ole Eesti kergejõustikku alistanud. Selleaastased meistrivõistluste sportlikud tulemused ja mõõduvõtud ei ole karvavõrdki oma jume kaotanud. Kriis tõestab, et meie sportlastel, treeneritel ja spordijuhtidel ning katuseorganisatsioonidel on sügav sisu.

Kui suve hakul sai selgeks, et lähiajal pole maanteevõistluste suunas mõtet vaadata, siis otsustasin panna ennast proovile lühematel staadioni distantsidel. Ehk, minna tagasi sinna, kust tulnud olen. Salamisi unistasin sellest, et võiks taaskord Eesti meistriks tulla 1500 m jooksus (varasemalt 12 x, nii sees kui väljas). Selles suunas hakkasin juunist vaikselt aga kindlalt liikuma. Päris 100 % sellele erialale siiski keskenduda  ei saanud kuna pean hoidma treeningkavas ka ükskuid kiirust kärpivaid maratonitreeninguid ning intensiivsemalt tegelen ka Tartu Ülikooli õpingutega. Olümpiahooajaks tahaks vähem kõrvalisi ülesandeid jätta.

Laupäeval sain võimaluse ennast ja teisi 1500 m jooksus proovile panna. Suviste võistluste ja viimaste treeningute põhjal hindasin ennast Olavi Allasega võrdväärseks jooksjaks, kuid suur küsimärk oli Kaur Kivistik. Mõlema mehe puhul teadsin, et nende alistamiseks vajan pikka ja kiiret lõppu. Nii otsustasingi kiirendada 900 m enne lõppu ning kruvida tempo nii kiireks, et keegi meist viimasel 200 m peal super kiirust arendada ei saaks.

Kas nüüd või mitte kunagi…
Foto: Raul Mee

Taktika töötas hästi Olavi vastu, kuid Kaur suutis selles tempos püsida ning lõpus 0.41 sekundiga mind edestada. Sain kulla maiguga hõbeda, Olavi saavutas kolmanda koha.

Ei ole võimalik, ei saanud “hullust” lahti…
Foto: Raul Mee

Viimase 800 m kiirus ehmatas ameeriklasest peatreeneritki, nagu oleks alles keskmaajooksja. Maratoonarite hulgas on see väga ebetavaline nähtus.

800m 1.55
700m 1:41
600m 1:25.5
500m 1:10
400m 56
300m 42
200m 28
100m 14

0.41 sekundit sellise kiiruse juures on selge kaotus. Aga noh, olümpialasele ikkagi.
Foto: Priit Simson

Seetõttu on nii mõnedki asjatundjad arvamust avaldanud: “Nurme oleks pidanud kauem 1500 m jooksuga tegelema.” Minu vastus nendele: “Selge on see, et 1500 m karjääris ma lage ei saavutanud, kuid asja positiivne külg on see, et kui oleks kauem 1500 m jooksja olnud, poleks minust maratoonarit saanud. Täna on IAAFi edetabelis minu maratoni isikliku rekordi tulemus (1161 punkti) väärt 3:36.02 (1500 m ajalises mõttes). See on samasse klassi, mida võinuks 1500 m jooksus saavutada.”

Pühapäeval läksin järjekordse võidu järgi 5000 m jooksus. Päev varem joostud võistlus, palav ilm ning tugev konkurent Roman Fosti suutsid sellelgi distantsil pinged üles kruvida, mis omakorda bumerangina emotsionaalselt hästi mõjus. Tahtsin võita, olgugi, et varasemalt olen sellel distantsil võitnud 8 korda.

Romaniga jagasime kaks esimest kohta. Foto: Marko Mumm

Romani puhul kasutasin taktikat, mis mul varasematel aastatel kõige paremini on töötanud ning kõrgeid kohti Euroopa meeskondlikelt meistrivõistlustelt toonud. Jooksin kiiresti viimased kolm ringi, Roman südilt kannul kuni viimase ringi alguseni. Võitsin jooksu, Roman teine ja Leonid kolmas. Minu viimase kilomeetri vaheajaks mõõdeti 2.33.

Klassikaline pilt 5000 m esimestest ringidest. Müt