Pikad arutelud treener Harryga päädisid sellega, et istun praegu jooksjate maal ning keedan parafiinipliidil putru. Kui tahad parimate jooksjate hulgas olla, pead treenima koos nendega. Kui on valida mitme variandi vahel, siis tuleb valida parim. Valituks osutus Keenia.
Seekord vahetasin treeningpaika. Kui siiani olen viibinud enamasti Rift Valley regioonis Iteni külas, siis seekord tulin Kesk-Kenya linna nimega Nyaharuru. Kuna Iteni jooksurajad on muutunud igavaks, siis tahtsin vaheldust. Õnneks on minu treeningpartner Mukunga selle piirkonna inimene ning tema juhtimisel avastan kiiresti kõige paremad jooksurajad ning treeningvõimalused.
Treeninplaani esimene asi, mis peab paigas olema, on puhkepäev. Minu ja enamuse keenialaste jaoks on see pühapäev. Treeninglaagri puhkepäeva üheks peamiseks reegliks on mitte kodus passida. Vastasel juhul muutub 5-nädalane treeninglaager üksluiseks ning kurnavaks.
Sellel pühapäeval külastasin oma treeningpartneri vanemate kodu. See asub 100 km kaugusel Nyaharurust. Reisi peamine eesmärk oli viia pererahvale riideid, mida olin Eestist Maili käest kaasa saanud. Teadsin, et Mukunga isa suri autoavariis ja ema on viimased kaheksa aastat kogu pere üleval pidanud. Nad on väga vaesed, elavad peamiselt teeistandusest korjatud teelehtede müügist. Mukungal on kaks õde ja üks vend. Kõik nad elavad üheskoos väikeses puuonnis. Juba hoovi sisenedes tervitas mind poolik kivimaja, mis kõnetab isa poolelijäänud plaanidest. Ütlesin Mukungale: “Järgmine aasta tuled Euroopasse ja seal teenitud rahaga ehitad maja lõpuni!”. Mukunga naeratas magusalt ja oli selle ideega nõus. See ei ole nali, sest tegemist on piirkonna ühe andekaima noorjooksjaga. Usun, et ta oleks Euroopas võidumees paljudel võistlustel.
Mukunga kodu autoteelt
(poolik kivimaja ja teeistandus)
Mukunga viis mind maja taga asuvasse teeistandusse ja tutvustas oma lapsepõlve mängualasid. Ta on üles kasvanud väga ilusas kohas: mägine maastik, rohetavad teeistandused ning taamal laiutab Keenia kõige kõrgem mägi Mount Kenya. Viimane tundub vägakõrge hoolimata sellest, et viibime juba 2200 m kõrgusel. Mukunga viipab käega ja osutab metsa poole, kus elavad elevandid ning muud metsloomad. Tema häälest kumab uhkus niisuguste kuulsate loomade üle.
Mukunga lapsepõlve mängumaa
Peale lühikest jalutuskäiku Mukunga minevikuradadel läksime lõunasöögile. Istusime kõik köögis ümber suitseva tulekolde. Ema kallas Keeniale omast piimaga teed ning tõstis Kalevipoja taldrikutäie magusat kartulit. Juba oli mul nuga peos ja nautisin pererahva seltskonda ja hõrgutisi. Mõtlesin endamisi: „Siin ma olen, keset ühe Keenia perekonna reaalsust.“ See oli nauditav idüll.
Mukunga perekond
(taamal banaanipõõsas ja pooleli kivimaja)
Meie seltskonnas viibinud naabrinaine pistis lahkudes oma käe mulle pihku ja ütles, et olen hea inimene, kuna olen valmis nendega ühte toitu sööma ja ühe laua ümber istuma. Siis meenus mulle Piibli kirjakoht, mis ütleb: „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu.“ Alandlikkus on üks suhteid parandav voorus, mis avab võimaluse kõneleda südamest südamesse.
Peale lõunasööki tegin ettepaneku üheskoos Piiblit lugeda. Kuna pererahvas usub Kristusesse, siis olid kõik sellega nõus. Lugesin neile ühe piiblisalmi inglise keeles ning pererahva vanem poeg luges omakorda kikuyu hõimu keeles. Jagasin neile ka vaimuliku mõtte tõelisest rõõmust ja rahust. Pereema pühkis pisaraid, tundus, et see läks talle korda. Siis me palvetasime iga pereliikme vajaduste ja unistuste eest. Sellega lõppes meie kaunis osadus keset Keenia väikeküla Kiarage.
Kui hakkasime lahkuma, ütles pereema: “See oli minu elu kõige ilusam päev pärast minu sündi.“