Euroopa karikavõistlustel tegin enda kohta väga hea jooksu! Lõpetasin ajaga 29.05 ning kohaks märgiti 20.

Pilt ütleb vähem kui kogemus staadionilt. Kogu staadioniring oli paksult rahvast täis. Õlle ja vorsti haisu tundsid ka võistlejad. Britid teavad, kuidas sportlastele kaasaelada.

Annan endale aru, et elu peale edukat veebruari maratoni Alabamas on olnud äärmiselt keeruline. Pere juurdekasv, töö kirikus ning keerulised Eesti ilmad on jätnud kevadisesse treeningtsükklisse oma jälje. Võiks õelda, et mitmed treeningud on olnud eelkõige iseloomu treeningud, kui füüsilist arendavad. Näiteks ühel talvisel päeval jõudsin trenni alles 20.30 – keha ja vaim väsinud, kuid -5 kraadises külmas ja pimedas Tartus tuli intervalltreening ära teha. Teine kord jõudsin trenni samuti hilisõhtul, kuid vaim oli nii surnud, et peale esimest lõiku panin sussid kotti ja läksin koju. Trenn sai lõpetatud järgmisel päeval. See lugude jada on pikem, kuid minu jaoks on rõõmusõnum see, et hoolimata kõigist raskustest jooksin täna suurepärase aja – 29.05. See on kõigest 6 sekundit kehvem kui minu isiklik rekord! Siinkohal võiks ju õelda, et Jumal on kuulnud minu pastori palvet, kui sügisel kirikusse 0.4 kohaga tööle asusin:”Et kõik minu muud kohustused saaksid ka hästi täidetud!”

Igavast 10 000 m staadioni võistlusest on tehtud tõeliselt atraktiivne sündmus. Olen palju igalpool võistelnud, kuid sellist lahedat kogemust pole enne saanud.

Eriti hea meel on, et jõudu jäi kõvasti üle, mis näitab et suudan palju enamat. Kiirem aeg jäi väheste staadioni treeningute taha ning puudusid ka staadioni võistlused, mis andnuks hea ülevaate hetkeseisust. Distantsi esimese poole hoidsin grupi lõppu, sest tempo oli minu jaoks sobiv. Kahju on ära antud sekunditest vahemikul 6-8 km. Siis kaotasin praktiliselt kümme sekundit. Hea meel on distantsi lõpuosast, kui viimased kaks kilomeetrit jooksin ajaga 5.40. Võistlus ise oli super atmosfääriga, julgen väita et minu pika karjääri jooksul pole taolist kogemust veel saanud. Publikut oli rohkem kui mõnel suurel Euroopa miitingul, rahvas karjus jooksjate kõrvad peast ära. Üks iirlane kurtis, et õlle hais pani pea ringi käima.

Staadionil oli kaks sellist katusealust, vahepeal ei saanud arugi, et staadionil võistlen.

Suures plaanis olen ülirahul, et niisuguses vormis olen, sest see on hea märk algavaks ettevalmistuseks Berliini maratoniks. Sellist kiirust ongi vaja, kui tahta suurepärast maratoni joosta!

Tulemused

Senini pole Londonis veel halvasti jooksnud. Aastate jooksul olen siin käinud kolmel korral. 1500 m 3.39 (2011), maraton 2.20 (2017) ja 10 000m 29.05 (2018). Samas on riike, kus pole kunagi hästi jooksnud – näiteks Hispaania.