Viimased kümme päeva olen veetnud Hiina mereäärses linnas Shenzhen. Siin toimuvad üliõpilaste maailmameistrivõistlused ehk suveuniversiaad. Räägitakse, et tegemist on suuruselt teise multispordiüritusega maailmas. Võistluse mastaapsus ei jää palju maha olümpiamängudest. Ainuüksi vabatahtlikke pidavat olema 1,2 miljonit inimest.

Minu spordialaks on 5000 m jooks. Selleks, et maailmameister välja selgitada, tuleb joosta nii poolfinaal kui ka finaal. Kahe võistluse vaheline aeg on üks päev. Poolfinaalist sain edasi üsna kerge vaevaga, kuigi ilmastikuolud on ääretult rasked. Õhutemperatuur on ööpäevaringselt 30°C ümber ning õhuniiskus keskmiselt 70%.

Täna toimus finaal, kus lõpetasin neljandana. Enne viimast 100 m olin veel medalikonkurentsis. Pronksmedal oleks õige jõujaotusega tulnud. Aga soovisin võitu: seetõttu kurnas esimeste tagaajamine sedavõrd, et kangestusin viimasel sirgel, olles kolmas. Jooksukulg oli vahelduvas tempos, kord kiiremini ja siis jälle aeglasemini. Hoidsin ennast enamasti grupi tagaosas, kus tempovaheldus on oluliselt väiksem. Viimasel viiel ringil liikusin järest ettepoole ning viimasele ringile minnes olin juba kolmas. Viimase ringi esimesed 200 m olid kuskil 26-27 s. Distantsil ei tulnud võidelda ainult teiste sportlastega, vaid ka ilmaga, mis oli ääretult kurnav. Temperatuur oli ligi 32°C ja õhuniiskus üle 80%. Enesetundele mõjus see nii rängalt, et piinarikkamat viimast 2 km pole ma elus tundnudki. Mõtlesin Kristusele, see motiveeris kannatama. Pärast lõpujoont suutsin vaevu seista, kurnatus oli sedavõrd suur, et esimesed 10 min ei suutnud pudelikorkigi avada. Nüüd valdavad mind erinevad tunded. Tunnen rõõmu, et andsin oma parima, samas kurbust, et jäin metallijupist ilma. Kuigi abikaasa tunneb muret, mis selle koduse medalikoguga küll peale hakata. Kristlasena tean, et minu elus ei ole kaotusi, on ainult võidud, sest Jumal annab tähenduse igale eluolukorrale.

Öö enne finaali otsisin kohta, kus magada. Olin broneerinud võistluseelseks ööks hotelli toa, sest viimastel õhtutel muutub sportlasküla väga lärmakaks. Jõudsin öösel kella 12.00 hotelli, kus mulle öeldi, et universiaadisportlased ei tohi hotelli tuba võtta. Sõitsin sama targ