Viimased kümme päeva olen veetnud Hiina mereäärses linnas Shenzhen. Siin toimuvad üliõpilaste maailmameistrivõistlused ehk suveuniversiaad. Räägitakse, et tegemist on suuruselt teise multispordiüritusega maailmas. Võistluse mastaapsus ei jää palju maha olümpiamängudest. Ainuüksi vabatahtlikke pidavat olema 1,2 miljonit inimest.

Minu spordialaks on 5000 m jooks. Selleks, et maailmameister välja selgitada, tuleb joosta nii poolfinaal kui ka finaal. Kahe võistluse vaheline aeg on üks päev. Poolfinaalist sain edasi üsna kerge vaevaga, kuigi ilmastikuolud on ääretult rasked. Õhutemperatuur on ööpäevaringselt 30°C ümber ning õhuniiskus keskmiselt 70%.

Täna toimus finaal, kus lõpetasin neljandana. Enne viimast 100 m olin veel medalikonkurentsis. Pronksmedal oleks õige jõujaotusega tulnud. Aga soovisin võitu: seetõttu kurnas esimeste tagaajamine sedavõrd, et kangestusin viimasel sirgel, olles kolmas. Jooksukulg oli vahelduvas tempos, kord kiiremini ja siis jälle aeglasemini. Hoidsin ennast enama