Colorado mägedes asuvas mennoniitide (kristlik usuharu) laagripaigas sain hämmastava kogemuse osaliseks – inimeste kaudu, keda ma kunagi varem kohanud pole.
Esimene hinge puudutav kogemus oli laagriülemaga, kes mind oma kabinetti privaatvestlusele kutsus. Seal ta väljendas, et tore on näha, kuidas ma oma perekonda kaasan olümpiaeelsesse treeninglaagrisse. Tema ettepanek oli konkreetne – tahame sinu pere toetada tasuta öömaja ning söögiga meie laagripaigas. Nii sündiski, elasime seal seitse päeva priikostil.
Laagripaigas viibis kohati 200 inimest, kes minu kui olümpiasportlase vastu suurt huvi tundsid. Sain mitmel korral oma lugu pajatada ja autogramme jagada. Laagriülem tellis lausa fännisärgid, mida kogu laagrimeeskond olümpiamaratoni ajal kandma hakkab.
Laagripaiga viimane lõunasöök toimus õues |
Teine hinge puudutav kogemus oli Texastest pärit inimestega, kes samuti seal laagripiagas viibisid. Lühikese aja jooksul oli meil mitu toredat vestlust. Lahkudes kinkisid nad mulle kaasaegseGPS kella. Tahtmatult leidsin ennast mõtlemast, mis siis kui ma olümpial neile muljet ei avalda? Kuid ikka ja jälle meenuvad kingituse üleandmisel kaasnenud sõnad: sul on tore perekond, naudi võistlust.
Uued sõbrad Texasest |
Võiks öelda, et laagripaiga üks isetum tegelane oli söögitädi Mary. Tema on üks nendest inimestest, kes oma elu on andud selleks, et teistel oleks parem elada. Ka temal oli meile hinge puudutav kingitus. Väikese paberikoti seest leidsin raamatu, mille ta oli ise kirjutanud. Teose, mille valmistamise motiiv on pigem anda kui võtta.
Hinge puudutav kogemus oli ainuüksi meie toa aknast välja vaatamine. Võtan seda kui väljateenimata kingitust Jumalalt. |
Miks te olite meie vastu nii lahked? Millega oleme selle kõik ära teeninud? Mida on mul teile tagasi anda? Ei oska ma nende inimeste motiividele leida targemat vastust kui Jeesuse endi sõnad: armasta oma ligimest nagu iseennast.