Pikk ootus teeb südame kõvaks, aga täideläinud unistus on elupuu -Piibel-

 

Minu selle aasta üheks suursündmuseks on olnud oma keenialasest treeningpartneri Eestisse toomine. Oleks see tema Maarjamaale toomine ainult lennukipileti taga, siis oleks ta juba möödunud sügisel Tartu jooksuradadel jooksnud. Tegelikkuses on ühe aafriklase esmakordne Euroopasse toomine kaunis keeruline protsess. Kolmel korral sai kallivõitu viisataotlus eitava vastuse, kirjutasime ka tulutult vastuväite Hollandi immigratsioonibüroosse. Kogu selle protsessi taga on olnud kümneid inimesi ning suuri spordiorganisatsioone ja palju palveid. Vahepeal olin lootust juba kaotamas, kuni võtsin appi oma hollandlasest sõbra ning belglasest mänedžeri. Nende abiga läks viisataotlus läbi mängleva kergusega. Juba järgmisel päeval ostsime lennukipileti, mis ta kauge maa ja mere tagant Eestisse tõi. Mukunga, welcome to my home country!
Ka Martin Müürsepp tuli lennujaama tervitama 🙂

Otse lennuki pealt sõitsime laeva peale, mis meid Soome võistlema viis. Pidin ise Tamperes 1500 m jooksma, tema distantsiks oli 5000 m. Mina saavutasin teise koha ajaga 3.42.67, tema lõpetas kolmandana ajaga 13.57.34. Pikk lennureis ning kultuurišokk nõudnuks pikemat puhkeaega enne võistlusi. Tema jaoks oli tegu suurvõistlusega. Meid söödeti, joodeti ja pandi magama mugavasse hotelli. Suurel staadionil oli palju rahvast, võistlejaid näidati suurel ekraanil. Kõik see avaldas sügavat muljet tagasihoidlikule ja kasinuses elavale keenialasele. Minu abikaasa vaatas tema võistlust televiisorist. Kommentaator teadis Mukunga kohta öelda:”Ibrahim Mukunga, tema kohta me ei tea mitte midagi.” Järgmine kord juba teavad!