Belo Horizontesse saabusin Colorado mäestikulaagrist teisel augustil. Tulin siia üksinda, ei tundnud mitte kedagi, oli vaid hotelli broneering ning info kohalike treeningtingimuste kohta. Algselt mõtlesin, et saan tihedat koostööd teha Suurbritannia olümpiakoondisega, kuid reaalsuses selgus, et nood olid tublisti ennast hotelli isoleerinud. Kahe nädala jooksul nägin vaid üksikuid britte ringi silkamas, olgugi, et meie hotellid olid lähestikku. 
… ja 14 päeva hiljem olen rikas sõprade poolest.
Taaskord pean tunnistama, et Jumal pani oma käed käiku. Juba esimesel õhtul külastas mind ameeriklane Steve, kes on treener Marki tuttav. Temagi oli selles linnas esimest korda, eesmärgiga aidata Belo Horizontes viibivaid olümpiamängudel osalevaid jalgpallureid. Tema kaudu sain tuttavaks kohalike kristlastega, kes aitasid lahendada kõiksuguseid treeningalaseid ja muid olulisi küsimusi. 
Auto- ja jalgrattatee lookleb mööda järve kallast. Minu igapäevane jooksutrass.
Algselt mõtlesin, et olümpiamelu ulatub üle kogu Brasiilia, kuid Belo Horizontes selgus, et kohalikud inimesed ei tunne suurt huvi nende mängude vastu. Tänavapildis on vaevu märgata olümpiamängude sümboolikat, spordist palju ei räägita, olgugi et tegemist on Brasiilia suuruselt kuuenda linnaga ning mõned jalgpallivõistlused viiakse siingi läbi. Küll aga