Üks asi, millest ei pääse Ameerika Ühendriikides üle ega ümber, on pidev suhtlemisvalmidus. Ikka ja jälle näen, kuidas keegi viipab käega autoaknast, tervitab jooksjurajal või lihtsalt vaatab otsa ja naeratab. Endassetõmbunud eestlase jaoks nõuab sedasorti kommunikatsioon harjumist. Soomlastest rääkimata – endine Soome takistusjooksja Jukka Keskkisalo ütles selle kohta: ”Ma ei tervita kodus oma emagi, siin aga iga võõrast.”
Märgatavat suhtlusviiside erinevust kohtab näiteks USA siselennul: vahel on tunne, nagu viibiks lennukis üks suur perekond. Võibolla taotleb seda sihilikult ka lennufirma, kes palkab stjuuardessideks keskealised pereemad. Midagi mulle selle kõige juures väga meeldib. Kui on valida õpitud naeratuse või tõsimeelse mossitamise vahel, siis valiksin esimese.
Seekord sai uus tutvus loodud 3000 m kõrguse mäe otsas.