Restorani lauad olid tühjad, kui nautisin oma õhtusööki. Sisse astus lühikest kasvu viisaka väljanägemisega kaabuga vanahärra, kes sammus julgelt minu laua poole. Sõnagi lausumata võttis ta minu lauas istet. Tegin näo, et pole teda näinud, ning jätkasin oma õhtusööki. Põrnitsedes oma toitu, üllatusin, et ta mind ei kõneta. Seepärast otsustasin ise jutulõnga avada. Küsisin tema käest, millega ta igapäevaselt tegeleb. Vastuseks sain: „Ma teen äri.“
Pühapäeva pärastlõunal sõitis minu hotelli ukse ette vana Toyota. Roolis istus see sama kaabuga vanahärra. Ta võttis mind peale ja me sõitsime koos Falling Watersikeskkooli õuele. Koolimaja territooriumile sisenedes hõikasid lapsed juba eemalt: “Direktor tuleb.“ Jah, see vanahärra rajas selle kooli. Restorani õhtusöögilauas olime saanud nii suurteks sõpradeks, et ta kutsus mind oma kooli lastele Eestimaast ning Kristusest rääkima. Olin seda meeleldi nõus tegema, kuid ainult puhkepäeval.
Peahoone
 
Pikema jututa suunas väikest kasvu naisõpetaja meid koolimaja suurde saali. Umbes kolmkümmend keskkooli viimase klassi õpilast istusid juba kulunud koolipinkides, kui me auväärse direktoriga sisse astusime. Ruumist õhkus nooruslikku elujõudu ja elurõõmu. Kõik mõõtsid mind oma pilkudega, kuna olin piirkonna ainuke valgenahaline inimene. Direktor tegi suurejoonelise sissejuhatuse ja juba oligi kord minu käes.
Õpilased auditooriumis, direktor ees pingis
 
Rääkisin Eestist ja Euroopa elust. Lapsed kuulasid huviga, kuna Euroopas pidavat olema mugav ja hea. Tõepoolest, paljudel eurooplastel on tasuta haridus, autod, ilusad kodud ja kättesaadav meditsiin. Aga ometi me ei ole õnnelikumad, kui teie olete. Miks? Sest meie rõõm ja rahulolu on sageli rajatud kaduvatele asjadele. Rahale, välisele ilule ja heale positsioonile. Need kolm sarnanevad lilleõiega, mis kord ilutses kõigile nähtavalt, aga juba mõne aja pärast närtsinult maamullaks sai. Mis on meie põhimotivatsioon elamiseks? Ega ometi seegi ole rajatud kaduvusele? Minu alternatiiv elu põhimotiiviks on Jeesus Kristus ja Tema õpetus. See tervendab murtuid südameid, omavahelisi suhteid ning annab lootuse ka lootusetutele.
Pärast minu kõne oli kord jälle direktori käes. Tema lõpukõnest kumas armastust ja hoolimist iga lapse suhtes: „Elu elamine peab tulema seestpoolt väljapoole, sama kehtib ka Jumalasse uskumises, see peab välja kasvama südamest.“ Lastel oli palju huvitavaid küsimusi, mille vastamiseks ei jätkunud aega, kuna kätte jõudisõhtusöögi aeg. Lahkudes ütles direktor murega: “Nägid ju, kui säravad lapsed mul on. Kahju, et Keenia riik ei hooli nende tulevikust.“

 

Õpilased, direktor, kaks õpetajat ja mina

 

Kooli territoorium on piisavalt suur, et majutada 300 õpilast. Falling Waters on internaatkool nagu paljud teised Keenia koolid. Seal õpilased õpivad, magavad, söövad ja mängivad. Kõik on ühes kohas. Erinevalt mõnest teisest on Falling Waters segakool, kus nii poisid kui ka tüdrukud õpivad üheskoos, kuid elavad erinevates majades. Ka õpetajad ning muud töötajad elavad kooli territooriumil. Kord on range režiimi all: koolimaja territooriumilt ei tohi lapsed lahkuda. Juhtusin põgusalt pealt kuulama vestlust kooli meesõpetaja ja ühe juhtiva õpilase vahel. Õpetaja ütles lühidalt ja konkreetselt: “Homses eksamiruumis peavad tüdrukute pingid poiste pinkidest lahus olema!“ Õpetajatele on antud väga suur võim õpilaste üle. See on tavaline nähtus, kui mõni õpilane pahanduste eest õpetaja käest malakat saab. Eelmisel aastal ilmus kohalikus ajalehes lugu tüdrukutest, kes pidid krossijooksu maailmameistrivõistlused vahele jätma kuna tuharalihased olid karistusest paistes.
 Poiste maja, majataga maisipõld
 Spordiväljak
Kool on pooleldi isemajandav. Maisipõllud, lehmad ja kanad on kõik omalt võtta. See ei ole mingi üllatus, kui lehm koolimajja satub. Igale õpilasele on määratud ka töötunnid, mis peab kooli kasuks ära tegema. Eurooplastele võib tunduda kohalik koolielu võõras ning kohati naljakas, kuid tegelikkuses on niisugune internaatkoolisüsteem õigustatud. Keenia perekonnad on enamasti paljulapselised, seetõttu on lausa vajalik mõni laps kodust ära saata. Kuna enamik Keenia koole on tasulised, siis vaesemad pered sellist luksust endale lubada ei saa. Hiljuti rääkisin ühe tüdrukuga, kes tuli neljandas klassis koolist ära, kuna polnud piisavalt raha, et jätkata. Puudujääv summa oli kõigest 10 eurot. Ka minu treeningpartner jättis keskooli viimase klassi puuduva rahasumma tõttu pooleli. Kahju, kuid kui on valida toid