Restorani lauad olid tühjad, kui nautisin oma õhtusööki. Sisse astus lühikest kasvu viisaka väljanägemisega kaabuga vanahärra, kes sammus julgelt minu laua poole. Sõnagi lausumata võttis ta minu lauas istet. Tegin näo, et pole teda näinud, ning jätkasin oma õhtusööki. Põrnitsedes oma toitu, üllatusin, et ta mind ei kõneta. Seepärast otsustasin ise jutulõnga avada. Küsisin tema käest, millega ta igapäevaselt tegeleb. Vastuseks sain: „Ma teen äri.“
Pühapäeva pärastlõunal sõitis minu hotelli ukse ette vana Toyota. Roolis istus see sama kaabuga vanahärra. Ta võttis mind peale ja me sõitsime koos Falling Watersikeskkooli õuele. Koolimaja territooriumile sisenedes hõikasid lapsed juba eemalt: “Direktor tuleb.“ Jah, see vanahärra rajas selle kooli. Restorani õhtusöögilauas olime saanud nii suurteks sõpradeks, et ta kutsus mind oma kooli lastele Eestimaast ning Kristusest rääkima. Olin seda meeleldi nõus tegema, kuid ainult puhkepäeval.
Peahoone
 
Pikema jututa suunas väikest kasvu naisõpetaja meid koolimaja suurde saali. Umbes kolmkümmend keskkooli viimase klassi õpilast istusid juba kulunud koolipinkides, kui me auväärse direktoriga sisse astusime. Ruumist õhkus nooruslikku elujõudu ja elurõõmu. Kõik mõõtsid mind om