Kuidagi on nii juhtunud, et minu sportlaskarjääri kaks olulist abimeest on sündinud tänasel kuupäeval.
Üks nendest on treener ja mänedžer Harry Lemberg. Harryt võiks nimetada piksevardaks. Neid, kelle murekoormat ta kannab, on palju. Ta ei mõista hukka ega tõrju inimesi, kes abi vajavad. Nii olin ka mina oma murega tema kabineti ukse taga, aastal 2005. Sealt algas treeneri ja sportlase vaheline koostöö, mis on kestnud ligikaudu kümme aastat. Julgen väita, et ilma tema abita ma ei oleks täna sportlane.
 |
| See ei ole murekoorem! |
 |
| Harry koos Renato Canova ja kohaliku treeneriga |
Harry, soovin, et sinu jätkuval eluteel oleks neid inimesi, kellega Sina saad oma murekoormat jagada!
Teine on minu keenialasest treeningpartner Ibrahim Mukunga Wachira. Aafriklane, keda tunnen viimased kolm aastat. Lisaks sellele, et tema abiga olen ma kiirem jooksja, on ta ka eeskujuks oma eluhoiakuga. Ma pole veel kordagi Mukungat kurvana või pettununa näinud. Olen tema käest küsinud, et kuidas ta kogu aeg nii rõõmsameelne on? Tema vastus: “Usaldan kõiges Jumalat.“
 |
| Mukunga elu esimesel laevareisil |
 |
| Vilniuse maratoni stardijoonel…. |
Rõõmurohket jätkuvat elu Mukungale!