Kuidagi on nii juhtunud, et minu sportlaskarjääri kaks olulist abimeest on sündinud tänasel kuupäeval.
Üks nendest on treener ja mänedžer Harry Lemberg. Harryt võiks nimetada piksevardaks. Neid, kelle murekoormat ta kannab, on palju. Ta ei mõista hukka ega tõrju inimesi, kes abi vajavad. Nii olin ka mina oma murega tema kabineti ukse taga, aastal 2005. Sealt algas treeneri ja sportlase vaheline koostöö, mis on kestnud ligikaudu kümme aastat. Julgen väita, et ilma tema abita ma ei oleks täna sportlane.