Minu spordiaasta algas võimsa pauguga veebruaris toimunud Sevilla maratonilt, kui ületasin finišijoone olümpianormi tähistava ajaga 2.10.02. Saavutusega kaasnenud emotsioon oli ehe – tänu olgu Jumalale, et ta arvestab ka minu unistustega. Spordifüsioloogidele see tulemus väga üllatusi ei valmistanud, sest mulle on antud eeldused, mille põhjal saab selliseid tulemusi prognoosida. Siiski ei ole alati kõik nii, nagu paberilehele kirja paned. Tipptulemused sünnivad siis, kui kõik head asjad omavahel kokku langevad. Ja kõige tipuks – kvaliteetseid kilomeetreid on vaja joosta! Võistluseelse laagri korraldasin Keenias, see oli minu 20. treeninglaagrit sealmaal. Lisaks treeningutele keskendusin pereelule ning Eesti maja Keenias neljanda hooaja projekti elluviimisele.

Pilt on tehtud 40 km vaheajapunktis. Ajal, kui minu peas mängis laul “Everybody Hurts.” Taamal Sevilla katetraal, Euroopa suurim gooti stiilis kirik. Foto: Cano Fotosports

Olümpiapilet taskus, asusin uusi plaane koostama. Planeerimise juures tuli hoolikalt vaadata, et pere ellu jääks – naine vastu peaks ning kolme lapse vajadused saaksid rahuldatud. Olgugi, et peale Sevilla jooksu jäin perega Portugali treeninglaagrisse, otsustasin aega pisut maha võtta. Ja siis tuli see C…..9. Portugalist sisuliselt evakueerusime viimase liinilennuga. Edasi läks nii, nagu poleks keegi arvanud – maailm pandi justkui seisma, nii rahvusvahelised kui ka kohalikud spordivõistlused jäid ära. Kõige krooniks lükati e