Minu sportlaskarjääri jooksul on olnud võistlusi, mida ma pole eriti tõisiselt võtnud –  olen püüdnud kerge vaevaga võitu vormistada. Tavaliselt on need võistlused, kus puudub tugev konkurents. Selliseid võistlusi nimetan tugevateks treeninguteks.

Pühapäeval võistlesin Raplas 5 km tänavajooksus. Kavatsesin seal ühe toreda “treeningu” teha, kuni selgus üks segav asjaolu. Nimelt andekas Eesti jooksja Keio Kits registreeris ennast samale võistlusele. Teadsin, et sel juhul tuleb pisut enam kui treening.
Mina 1001, Keio 1002. Foto: Siim Solman
Tuli tuline võistlus, millest väljusin võitjana kõigest kahesekundilise edumaaga Keio ees. Arvestades ilmastikuolusid ning kurvilist rajatrajektoori olid lõppajad heast klassist – 14.39 ja 14.41. Esimese kilomeetri vaheaeg oli 2.46.
Pärast finišit ütles Keio, et tuli sellepärast Raplasse, et minuga võidu joosta. Mõtlesin hetke, mõtlesin kaks ning mõtlen siiani – küll on alles sportlase hing! Mees, kes otsib tugevat konkurentsi. Ma arvasin, et me kogemata sattusime samale võistlusele. Kõigi nende aastate jooksul pole just sageli tänavajooksudel sellise suhtumisega sportlasi kohanud.

 

IV Rapla Selveri Suurjooksu 10 km distantsi võidumees oli juba kolmandat aastat Mukunga. Olgu õeldud, et see on juba kolmas televiisor, mille mees Keeniasse viib. Eestis odavamapoolsem LCD ekraan on Keenias kõrges hinnas. Arvatakse, et Euroopast toodud asjad on palju parema kvaliteediga. Loodame, et lennujaamad õrna pagasit ära ei lõhu.

10 km