Mukunga kuulsusel pole enam otsa ega äärt. Esmaspäeval helistasin Tartu taksodišpetserile ning tahtsin broneerida takso öösel kella kaheks Taara puiesteele. Dispetšer küsis: ”Kelle nimele?” Mina lühidalt vastu: “Mukunga nimele!” Järgnes hetk vaikust ning siis müristas toru otsas naishääl: ”Nalja teete või?”
 |
| Spordimehed hoiavad kokku! Mattiga saime tuttavaks aastal 2014 Lutsumaja tagahoovis karskusliikumise aastapäeval. |
Vana inimene ei saa oma korteri eest hoolitsemisega hästi hakkama. Veendunud, kui halvad on sealsed elamistingimused, ütlesin Mukungale, et ta võib vabalt minu juurde jääda. Mukunga vastas sellepeale: ”Kui jääksin sinu juurde, oleksin isekas inimene. Matti juures saaksin olla abiks.” Pikema jututa kolis ta septembri alguses Matti juurde.
Sealt sai alguse üks liigutav lugu mustanahalise jooksja ning pensionärist maailmameistri vastastikusest abistamisest. Mukunga koristas ta tube, pesi pesu, tegi süüa ning tagatipuks lubas üürigi veel maksta. Ikka ja jälle sain Matti käest hommikuti telefonikõne, kus ta kiitis voodisse toodud hommikusööki. Koos käisid nad poes, arsti juures ning Tähtvere päevakeskuses söömaski. Matti tutvustas aafriklasele tuttavaid vanaprouasid, kes vaimustunult tema teistmoodi juukseid silitasid. Rõõmu lisasid vanamehe päevadesse spordimehe saavutused, mida aeg-ajalt meedia vahendusel kajastati. Üllatusi pakkus Mukunga ostlemise lembus. Kord kiitis Matti muusikakeskust, mille Mukunga oli ise Kuldsest Börsist välja vaadanud, polevat nii head enne näinud. Kui Mukunga mõne päeva eest tagasi lõunamaale lendas, ütles Matti pooleldi pisarsilmi: ”Üüriraha pole vaja, kuid las tuleb kevadel tagasi.”