Nädalavahetusel jooksin Portos jänest. Nimelt minu Ameerika treeneri õpilane Afewerki Zeru jooksis oma debüütmaratoni. Minu ülesandeks oli koos temaga joosta 25 km. Ettevõtmine toimus kõigest kolm nädalat peale New Yorgis toimunud maratoni, kerge puhkuse pealt.
Ühtlasi kasutasin reisi oma koostööpartneritega suhtlemiseks. Soovitan kindlasti Portot külastada ning miks mitte ka Porto maratoni!
Afe oli maratoniks suurepäraselt valmistunud, kogenud maratoonari pilgu läbi pole just palju mida oleksin talle teisiti soovitanud teha. Pärast poolmaratoni läbimist on debütandi jaoks kõik uus. Kui esimese poolmaratoni läbimise kohta ütles Afe, et tegu oli kui pargis jooksuga, siis teine poolmaraton oli tõeline õuduste unenägu.
Pole vist elus nii suuri merelaineid näinud, kui oli võistluspäeva hommikul stardipaigas.
Maksapisted, lihaskrambid, tormine ilm, hoovihmad, tempolangus, üksinda jooksmine. Pole just palju, mis saanuks halvemini minna. Aga lõppajaks märgiti 2:18:54 ning tubli kaheksas koht. Religioosset sõnavara kasutades, siis mees sai tormise ilmaga ristitud. Lohutasin teda sellega, et minu debüütmaratoni aeg oli 2.40, seda siis ideaalsetes ilmastikuoludes. Hoidke mehel silma peal, siit tuleb järgmine USA koondislane!
Hetk enne starti koos debütant Afega.
Jänese jooksust jäid mul kahetised tunded. Keeruline oli selliseks ürituseks häälestamine, nimelt puudus võistlussportlasele tavaline ülesanne, ehk jooks võita. Samas kandsin vastutust selle eest, et tempo oleks ühtlane kokkulepitud distantsi vältel. Läbisin poolmaratoni ajaga 67.08, ei saa õelda et kerge oli, sisuliselt tulin puhkuse pealt tormi kätte võistlema.
God bless you little bro, your future will be bright!
Üldjuhul tippmaratoonarit jooksu ajal linna ei vaata, puudub igasugune huvi ilusate hoonete ning haljasalade järele. Tippjooksja keskendub eelkõige võistlusel toimuvale: tempole, enesetundele, kaasvõistlejatele ning tehnilistele nüanssidele nagu joogipunktid vms. Jänesena oli mul selleks aega natuke rohkem, sest jätsin ju jooksu pooleli. Saan julgelt väita, et jooksime ilusas kohas!
Üllatav oli näha mitmeid eestlasi võistlemas, mitmega sai suheldud ning hiljem lennujaamaski oldud. See on taolise ürituse äge osa!
Kui olin jooksu pooleli jätnud, Renno Rehtla laenas mulle oma pusa. Kohtusin temaga juhuslikult, 10 km enne finišit. Tore oli üle finišijoone käest kinni joosta visa Eesti mehega, kelleks oli Jaanus Kuusk.
TÄNAN KÕIKI ABILISI SELLEL SUUREPÄRASEL TEEKONNAL!
Nimeliselt mainin ära minu praegused meeskonnaliikmed:
Treener Mark Misch
Abitreener ja mänedžer Harry Lemberg
Mänedžer Charles Paanakker
Vaimulik mentor Brad Bartz ja Nick Schuetze
Massöör Peeter Nigol
Spordiarstid Agnes Mägi ja Mihkel Mardna
Abikaasa Maili koos lastega
