Saabusime Keeniasse. Nairobi jõudsime neljapäeva hommikul kell 6.00. Öö jäi sisuliselt magamata, sest viimane lennureis väljus Dohast kell 1.00 öösel. Võibolla ühe tunni magasin. Kui esimest korda Nairobi saabusin, väljusin lennukist rahulikud ega kiirustanud kuhugi, siis nüüd olime palju targemad. Niikui luba anti, olime püsti, haarasime käsipagasi ning kihutasime terminali. Tagasi ei vaadanud. Põhjus oli lihtne – tolli järjekord. Kui esimesel korral passisime seal kaks tundi, siis nüüd 10 min.
Lennukis tutvusin Keenia jooksjaga. Jooksja äratundmisega ei tohiks erilisi raskusi olla. Nad on kõhna kehaehitusega, kolju piirjooned on silmaga näha. Enamasti kahekümnendates. Märkasin teda ja küsisin tema tegemiste kohta. Selgus, et ta esindab mingisugust Qatari klubi ning sõidab tagasi Iteni treenima, kus ka meie hakkame elama. Pagasis oli tal katkine televiisor, mille ta oli araablase käest tasuta saanud. Küsisin, kas talle palk