Saabusime Keeniasse. Nairobi jõudsime neljapäeva hommikul kell 6.00. Öö jäi sisuliselt magamata, sest viimane lennureis väljus Dohast kell 1.00 öösel. Võibolla ühe tunni magasin. Kui esimest korda Nairobi saabusin, väljusin lennukist rahulikud ega kiirustanud kuhugi, siis nüüd olime palju targemad. Niikui luba anti, olime püsti, haarasime käsipagasi ning kihutasime terminali. Tagasi ei vaadanud. Põhjus oli lihtne – tolli järjekord. Kui esimesel korral passisime seal kaks tundi, siis nüüd 10 min.
Lennukis tutvusin Keenia jooksjaga. Jooksja äratundmisega ei tohiks erilisi raskusi olla. Nad on kõhna kehaehitusega, kolju piirjooned on silmaga näha. Enamasti kahekümnendates. Märkasin teda ja küsisin tema tegemiste kohta. Selgus, et ta esindab mingisugust Qatari klubi ning sõidab tagasi Iteni treenima, kus ka meie hakkame elama. Pagasis oli tal katkine televiisor, mille ta oli araablase käest tasuta saanud. Küsisin, kas talle palka ei maksta klubi esindamise eest. Kolme nädala eest anti temale 100 dollarit, ülejäänud raha lubati hiljem postiga saata. Tema mäletamist mööda pole sarnaseid lubadusi kunagi veel täidetud. Olen selliseid lugusid ennemgi kuulnud, kus aafrika kergusklikke jooksjaid petetakse. Vahel nad ka ise valetavad ning võimendavad loo hullemaks tegelikkusest.
Nairobist Iteni minekuks oli meil kaks võimalust. Kas lennukiga või kohaliku bussiga. Kuna viimane oli kolm korda soodsam ning kiiret meil kuhugi ei olnud, siis otsustasime sõita bussiga Iteni lähedal olevasse linna Eldoreti. Kaasa tuli ka meie televiisoriga sõber. Teekond on väga huvitav. Bussiaknast on näha vulkaani ja mitmeid Aafrika metsloomi ning saab põgusa ülevaate maanteeäärsest Aafrika elust. Sõit koos vahepeatusega kestis 6 tundi.
Katja ja meie uus sõber bussi ootamas, televiisor kastis
 
Mugavustega buss, see ei ole Keenias tavaline nähtus. Suur Sony plasmateleviisor, mis näitas piraatplaadilt filme ja palju jalaruumi. Meil lihtsalt vedas.