Laupäeva õhtune Belgia ilm oli palav ning kõrge õhuniiskusega. Hea ilm koha peal passimiseks, kuid jooksmiseks kurnav. Hoolimata ilmast keskendusin oma võistlusele, tunnetasin lihaseid ning püüdsin oma tuju üleval hoida. Üllatusin, kui nägin ühte Leedu parimat pikamaajooksjat Vaida Zusinaitet, sest alles teisipäeval jooksime me mõlemad Rootsis. Ka tema oli vahetult peale Rootsi võistlust otsustanud Belgiasse sõita, ohverdades oma riigi meistrivõistlused. Täiesti mõistetav otsus, sest Leedu meistrivõistlustel talle vastast poleks olnud ning väga head aega ei ole võimalik nõrgas konkurentsis saavutada. Imetlesin tema tahtejõulist iseloomu.
Tema on üks nendest sportlastest, kellega minu elutee on ristunud staadionitel, hotellides, lennujaamades ja mujalgi. Võistlusreisil on võimatu inimestega mitte suhelda, alati lisandub Facebooki kontole mõni uus sõber. Igal ühel neist on oma elulugu, seetõttu ei ole ühtegi korduvat inimest. Kõige sagedasem sõbrunemine toimub enamasti hotellitoas, sest hotellitoad on enamasti kahele inimesele. Kunagi ei tea, kes saab olema minu järgmine toakaaslane. Loodan vaid, et ta läheb normaalsel ajal magama ning ei norska.
Belgias elasin seekord oma naise