Viimased nädalapäevad oleme veetnud Kuusalu vallas. Vahelduvate jooksuradade tõttu on siin tore treenida. Mukunga arvates on siin sama hea nagu Keenias, kuna treeninguid saab alustada juba koduuksest. Hämmastav on see, et nii väikeses asulas on olemas suur spordikompleks, kus asub isegi tartaankattega staadion. Seega on siin parem kui Keenias.
Tundub, et külarahvas on spordilembeline. Mitmel korral on inimesed meid isikuliselt ära tundnud. Kõige huvitavam äratundmine oli sõstrapõõsa ääres, kui marju korjasime. Tee ääres peatus suur roheline traktor. Välja hüppas reipa sammuga noormees ning hõikas:“Pidin mitu korda vaatama, et veenduda, kas tegu on Tiidrek Nurmega. Teeme ühe selfie.“ Tegime kaks.
Roheline traktor
Kui muu elu ja oluga saab rahule jääda, siis rahulolematuks teevad meid kuumad suvepäevad. Eestis on tavaline see, et kõrge õhutemperatuuri juures on ka kõrge õhuniiskus. Selline kliima ei ole sportimiseks sobilik isegi keenialasele. Mõne päevaga sai mulle selgeks, et kaheksast kaheksani ei ole võimalik kvaliteetset trenni teha. Tugeva treeningu püüdsime sättida hilisõhtusse.
Selles ristiga esikus ma magan. Aknast paistab konditsioneeri toru.
Saime kuumadest suvepäevadest osa juba Belgias, kus viibisin kolm nädalat. Sain korraliku sauna oma viimasel Belgia 5000 m võistlusel. Õhutemperatuur oli 29 kraadi. Põhjamaalasena on pikka maad sellise kliimaga raske joosta. Keha lihtsalt kuumeneb üle. Lõpetasin ajaga 13.49, mis on arvestatav tulemus, kuid mitte see, milleks valmis olin. Tagatipuks minu lõpptulemust ei arvestatudki, kuna olin koos kaheksa jooksjaga võistlusmäärusi rikkunud. Ei tea siiani, milles see viga täpselt seisnes.