Jaanuarikuises Keenia treeninglaagris põdesin tugevat köha. Otsisin kohalikust apteegist sobivat ravimit, kuid kõik saadaolevad rohud olid minu jaoks tundmatud. Otsustasin helistada Eestisse, tuttavale arstile. Tema soovitas mulle kasutada üht laialt levinud ülemiste hingamiteede ravimit. Läksin taaskord kohalikku apteeki, kus selgus, et rohi on saadaval. Avasin karbi ning vastu vaatas väike balloon, just niisugune pudelikene, mida astmaatikud sageli kasutavad. Väikeste kahtlustuste tõttu otsisin internetist täpsemat tooteinfot,  selgus et tegemist on dopinguaineid sisaldava rohuga. Pärast väikest ehmatust viisin toote poodi tagasi. Kui lähedal olin tahtmatule dopingureeglite rikkumisele?
Nikolai Vedehini lugu on sootuks kurvema lõpuga, kuid sisu on sama – tahtmatu reeglite rikkumine. Veebruarikuus andis ta Keenia treeninglaagris positiivse dopinguproovi. Dopingukütid küsivad alati sportlaste käest, mis ravimeid on nad viimase kahe nädala jooksul kasutanud. Kolja lasi avameeli lehele kirjutada „Preductal“. Rohi, mida ta oli kasutanud viimased 56 aastat. Tegemist on ravimiga, mille toimeaine trimetasidiin lisandus dopinguainete nimekirja 1. jaanuaril 2015 ehk teisisõnu loetud päevad enne Kolja poolt antud positiivset dopinguproovi. Mehel lihtsalt puudus sellise muudatuse kohta info.
Siinkohal võiks küsida – kelle töö jäi tegemata? Miks pole välja öeldud, et selline südamerohi nagu Preductal on nüüdsest sportlastele keelatud, räägitakse trimetasidiinist, mis enamusele ei ütle midagi?
Võiks ju vaadata spordiarsti, alaliidu, spordiklubi, välismaalasest treeneri ja/või Eesti Antidopingu poole. Miks on jäänud teavitustöö puudulikuks? Süüdlasi võib otsida mujaltki, siiski on sportlane see, kes ravimi alla neelab. Seega jääb vastutus sportlasele. Ja seekord on vastutusel väga  karm hind.
Olgu see õppetunniks kõigile tegevsportlastele, kahju, et Nikolai sportlaskarjääri hinnaga. Loodame, et karistus tuleb võimalikult lühike.