Millalgi septembrikuus kontakteerus minuga hollandalasest mänedžer ning pakkus välja võimalust osaleda detsembrikuus toiumuval Taipei maratonil. Ega ei osanudki sellele kohe midagi vastata kuna Taipei on ühe lihtsa eestlase jaoks küllaltki võõras ja kauge maa. Olen rohkem Aafrika ja Ameerika suunal liikunud, kui Aasias. Lisaks reisimine koroonaaegses maailmas on nagu loterii mäng. Kas lennud lendavad või mitte, kas Covid-19 test näitab nõutud negatiivset tulemust ning kas sihtriik lubab üldse maale.

Hea uudised! Võin reisile minna. 

Pärast mõne nädalast mõtteaega ja arutelusid treeneriga otsustasin selle pakkumise vastu võtta. Seda eelkõige kolmel põhjusel.

1. Võistluste valik on aasta lõpus äärmiselt piiratud kuna mitmed rahvusvahelised võistlused on tühistatud.

2. Taipeis tuleb eelkõige mees mehe võistlus kui aja peale võidujooks. Nii on ka Tokyo olümpiamängudel.

3. Ajavöönd on sarnane Tokyoga. Hea kogemus järgmiseks aastaks.

See, et pean kaks nädalat enne võistlust kohale minema ning elama üksinda hotellitoas koos jooksulindiga, selgus alles hiljem. Need on Taiwani valitsuse karmid reeglid kõigile riiki saabuvatele inimesetele. Nii on ära hoitud viiruse uus laine ning ollakse eesrinnas Covid-19 tõrjumisel. Tundus endalegi naljakana, kui otsustasin pärast täiendava informatsiooni saabumist selle plaaniga edasi liikuda. Vähemalt lubati toa akna olemasolu, kust saaks Taipei “värkset õhku” sisse lasta ning jooksulint pidi olema tasemel. Söök lubati kolm korda päevas ukse taha tuua. Kui linnapeale lähen, siis võin lõpetada vanglas.