Millalgi septembrikuus kontakteerus minuga hollandalasest mänedžer ning pakkus välja võimalust osaleda detsembrikuus toiumuval Taipei maratonil. Ega ei osanudki sellele kohe midagi vastata kuna Taipei on ühe lihtsa eestlase jaoks küllaltki võõras ja kauge maa. Olen rohkem Aafrika ja Ameerika suunal liikunud, kui Aasias. Lisaks reisimine koroonaaegses maailmas on nagu loterii mäng. Kas lennud lendavad või mitte, kas Covid-19 test näitab nõutud negatiivset tulemust ning kas sihtriik lubab üldse maale.
Hea uudised! Võin reisile minna.
Pärast mõne nädalast mõtteaega ja arutelusid treeneriga otsustasin selle pakkumise vastu võtta. Seda eelkõige kolmel põhjusel.
1. Võistluste valik on aasta lõpus äärmiselt piiratud kuna mitmed rahvusvahelised võistlused on tühistatud.
2. Taipeis tuleb eelkõige mees mehe võistlus kui aja peale võidujooks. Nii on ka Tokyo olümpiamängudel.
3. Ajavöönd on sarnane Tokyoga. Hea kogemus järgmiseks aastaks.
See, et pean kaks nädalat enne võistlust kohale minema ning elama üksinda hotellitoas koos jooksulindiga, selgus alles hiljem. Need on Taiwani valitsuse karmid reeglid kõigile riiki saabuvatele inimesetele. Nii on ära hoitud viiruse uus laine ning ollakse eesrinnas Covid-19 tõrjumisel. Tundus endalegi naljakana, kui otsustasin pärast täiendava informatsiooni saabumist selle plaaniga edasi liikuda. Vähemalt lubati toa akna olemasolu, kust saaks Taipei “värkset õhku” sisse lasta ning jooksulint pidi olema tasemel. Söök lubati kolm korda päevas ukse taha tuua. Kui linnapeale lähen, siis võin lõpetada vanglas.
Minu tööriista paigaldamine Taipei hotellituppa.
Võistlusest loobumise mõtted võtsid üha rohkem maad kui selgus, et viisa saamine on äärmiselt keeruline. Sain Lätis asuvast Taipei saatkonnast korduvalt negatiivset tagasisidet. Sisuliselt olin juba võistlusest loobunud ning oma treeningkavad ümber muutnud ja pereelu teisiti korraldanud, kui viimasel hetkel helistati mulle saatkonnast. Taipei võimud saatisid neile omapoolse toetuskirja, mille alusel saan endale viisa.
Justkui lendaks Tallinnast Kuressaarde, väravas vaid paar üksikut inimest mõni minut enne Hong Kongi lendu.
Nüüd juba tundus lausa narr, et selle plaaniga edasi liikusin. Siiski ostsin piletid, sain viisa ning nüüd istun Helsingi – Hong Kongi lennukil ning lendan kuhugi kus ma kunagi pole käinud ning hakkan elama kummalist paarisuhet jooksulindiga Taipei kesklinnas asuvas neljatärni hotellis. Mis mind tegelikult ees ootab, seda ma ei tea. Selle teadmatause tundega hakkan juba vaikselt harjuma, niisugune on ju kogu see aasta olnud. Vol. 2 järgneb mõne päeva pärast.
Airbus A350-900 peaks mahutama kuni 350 reisijat, kuid reaalne pilt on selline.
Reisi eelne videointervjuu ERRi spordireporter Johannes Vedrule.
TÄNAN KÕIKI ABILISI SELLEL SUUREPÄRASEL TEEKONNAL!
Nimeliselt mainin ära minu praegused meeskonnaliikmed:
Treener Mark Misch
Abitreener ja mänedžer Harry Lemberg
Mänedžer Charles Paanakker
Vaimulik mentor Brad Bartz ja Nick Schuetze
Massöör Peeter Nigol
Spordiarstid Agnes Mägi, Nadezhda Ignatjeva ja Mihkel Mardna
Abikaasa Maili koos lastega
