Lennureis Taipeisse kulges tõrgeteta, jõudsin suhteliselt kiiresti kohale, liikumise tegi lihtsamaks väike reisijate arv nii lennujaamades kui ka lennukis. Covid-19 testi dokumenti küsiti vähemalt kuus korda kogu reisi vältel, alates Tallinnast kuni Taipeini. Lisaks “möödeti ja puuriti” minu Taipei viisat. Maski kandmine oli kohustuslik kogu reisi ajal. Kui muidu kandsin ise enda hügieeni eest hoolt, siis Taipeis sisuliselt pesti ka minu käsi. Esimene asi, mis riiki saabujatele tehti oli palaviku mõõtmine, seejärel pidid kõik välismaalased kohaliku telefonikaardi ostma, mille kaudu kõiki saabujaid jälgima hakatakse. Ühel hommikul sain noomituskõne, kui kogemata telefoni ööseks lennukirežiimile olin pannud. Mind jälgitakse! Saadetakse ka sõnumeid küsimusega kuidas minu tervisega lood on. Ikka hästi, enam paremaks minna ei saa.

Lennujaamast võttis mind peale privaattakso, kes mind 30 minutiga Taipei linnas asuva neljatärnihotelli tagaukse juurde sõidutas. Esiuksest sisse ei lubatud kuna olin potensiaalne koroonahaige. Enne hoonesse sisenemist piserdati mind ja minu reisipagas desinfitseerimisvahendiga üle. Seejärel mõõdeti otsaeest kehatemperatuuri, anti kodukorra dokument ning pandi lihvti peale, mis viis kümnendal korrusel asuva toa ukse ette.

Eest uksest sisse ei lubatud kuna olin potensiaalne koroonahaige. Sisenesin hoone tagant uksest, sealt liikus ka personal ning laokaup.

Puhastusmeeskond, desinfitseerivad kõike. Justnagu “ghostbusters.”

Ukseees ootas lõunasöök ning uks ise oli kergelt praokil. Sis