Isolatsiooniperiood on kulmineerumas ning arvatavasti pääsen vabadusse viie päeva pärast. Aja sisustamisega pole probleeme tekkinud, sest mul on siin oma treeningsaal, söökla, magamistuba, internetikohvik, töötuba, kirik, pesuruum, puhkeruum, vannituba ja köök. Kõik ühes toas. Reaalselt istun päris palju arvutis ning sorteerin oma treeningplaane ja aastate jooksul kogunenud pildi – ja videomaterjale. Lisaks kujundan Produktiivsusklubi abil uusi häid harjumusi.

Iga päev saan Central Epidemic keskusest sellise sms-i. Huvitav, mis siis juhtuks, kui valiksin nr 2?

Paar päeva tagasi elasin üle maavärina, tegelikult lausa kaks. Teine oli 6.1 magnituudine. Esialgu arvasin, et minu tantsuhimuline ülemine naaber on õige agressiivseks läinud. Aga kui seinad ning põrand värisema hakkasid, siis taipasin et tegu võib olla maavärinaga. Ega ei osanud sellele kuidagi reageerida, sest pole kunagi varem sellises olukorras olnud. Väristamine kestis 20-30 sekundit. Jooksin rõdule ning vaatasin kuidas teised sellele reageerivad. Kui nägin, et kedagi see väga ei ehmatanud, siis läksin tuppa tagasi. Muidu oleks vist oma kaks kõvaketast ja tossud haaranud ning esimese väljapääsu juurde tormanud. Tõenäoliselt ilma näomaskita. Öösel, kui voodi taaskord väristama hakkas, siis juba võtsin asja rahulikumalt. Koroona eest pagesin, kuid maavärin sai ikka kätte…

Meie maavärinat kajastati ka rahvusvahelistes uudistes. 

Jooksulindil olen nagu orav rattal, kogu selle aja jooksul läbin peaaegu kakssada kilomeetrit, kuid kuhugi ei jõua. Vahepeal juhtus see, mida kõige rohkem kartsin – lint läks rikki. Kuna tuppa kedagi ei lubata, siis nuputasin ise kuidas asi korda teha.

Ükspäev jooksin järjest kaks tundi. Tõusvas tempos.  Kaloriarvutaja käis juba kolmandat ringi ja üldaeg teist ringi. 

Teine ebameeldiv asjaolu, mis lindiga kaasneb – haiseb nagu vana spordijalats. See on tohutu higistamise tagajärg, vedelikku voolab masinavärgi igasse prakku. Hiljem bakterid teevad oma töö. Elementaarne bioloogia.

Ühe treeninguga higistan 2-3 liitrit vedelikku. Pärast treeningut on tuba nagu saunas.

Internetivõimalus on siin heal tasemel. Seetõttu sain kaasa elada ka Valencia maratonile, kus osalesid Eesti parimad maratoonarid Roman Fosti ja Jekaterina Patjuk. Mõlemad tegid väga hea etteaste. Jekaterina jooksis uue isikliku rekordi ning Roman jäi oma tippajast kõigest 5 sekundi kaugusele. Mõlemal on potensiaali Tokyo olümpiamängudele kvalifitseeruda. Lisaks saan tänu internetile vabalt suhelda oma perekonnaga, treeneri ja sõpradega ning osaleda oma kodukoguduse online jumalateenistusel.

Olen fänn! Nii istusin 2 tundi ja 35 minutit arvuti taga, et jälgida kaasmaalaste võistlust. Samalajal otseühendus Jekaterina treener Harry Lembergiga. 

Uus nädal toob loodetavasti vabaduse. Saan lõpuks näha, kuhu mind tegelikult toodud on. Plaanipäraselt kupatatakse mind järgmisel reedel teise hotelli. Ega ei teagi mida oodata. Pühapäeval juba maraton.

Järgmine postitus vabaduses.

TÄNAN KÕIKI ABILISI SELLEL SUUREPÄRASEL TEEKONNAL!

Nimeliselt mainin ära minu praegused meeskonnaliikmed:

Treener Mark Misch

Abitreener ja mänedžer Harry Lemberg

Mänedžer Charles Paanakker

Vaimulik mentor Brad Bartz ja Nick Schuetze

Massöör Peeter Nigol

Spordiarstid  Agnes Mägi,  Nadezhda Ignatjeva ja Mihkel Mardna

Abikaasa Maili koos lastega