Pärast isolatsioonist vabanemist transporditi mind teise hotelli, kus kohtusin esmakordselt kaassportlastega, kes minuga sama saatust jagasid. Söögilauas olime justkui vanad sõbrad, olgugi et tulime erinevatest riikidest ning pole kunagi varem kohtunud: Moldovast, Ukrainast, Etioopiast, Keeniast, Jaapanist, Peruust, Marokost ja Rootsist. Maratoni võitnud keenialane tunnistas, et ta ei saanud pärast esimest maavärinat kaks ööd magada. Minu arvates suurepärane toit oli nii mõnegi jaoks täielik õudus. Selgus, et jooksulint muutus teistelgi libedaks. Kui enamus jooksjaid pääsesid maratoni starti tervena, siis Moldova naisjooksja lahkus isolatsioonitoast vigastusega. Võistluskorraldaja teadis rääkida, et neljatärnihotell, milles viibisime, majutas ainult isolatsioonikohustusega inimesi. Tulus äri!
